Kiri: mõtteid emast ja emadepäevast

Emadepäev. Pilt on illustreeriv. Foto: Priit Simson

Mõtteid emast ja emadepäevast

Ilusaks kombeks on tähistada emadepäeva. Aga selle päeva eesmärk pole ju muu kui meelde tuletada seda, mida me ikka ja ikka jälle nii kergesti kipume unustama. Tagasihoidlikud ja vähenõudlikud on olnud emad alati.

Kõikidel pidupäevadel on kõrvalseisjaid, keda pühitsetava päeva lein või rõõm ei puuduta. Emadepäeva tunne jõuab meieni vaid siis, kui oleme oma elu eest  emale tänulikud.

Öelge, lapsed, kord õrnalt ja südamlikult sõna “ema” ja vaadake, kuidas teie hinges hakkavad elama imelised helid. Sääl hoovab lillede lõhna ja avaneb uus maailm – õnne- ja päikeseküllane.

Püha tunne täitis ema südant juba siis, kui ta sind kandis. Sa ei olnud veel ilma sündinud, kuid juba elasid sa oma ema mõtteilmas, juba kaitses ja hoidis ta sind. Nüüd oled sa suur. Kuid mida maksis see emale? Kui palju uneta öid, valu ja pisaraid. Ta hinges elas pidev hool sinu pärast. Su elus on olnud aegu, mil sa ei mõistnud oma ema.

Vaevalt on maailmas suuremat jõudu kui emaarmastus. Aga kahjuks mõistavad paljud seda alles liiga hilja. Siis, kui ema neilt juba võetud. Siis tuuakse ema hauale lilli, siis voolavad pisarad. Kuid on hilja. Aga kui kallis ka ei oleks meile meie ema, tema armastus kustub ometi kord. Õndsad on need emad, kes oma laste hinge on istutanud armastuse, mis jääb püsima igavesti.

Ema olla on raske ülesanne, kuid tasub vaeva, sest lapses peitub võrratu jõud. Ema on igavesti salasidemetega seotud oma lapsega.

See on õnnelik hommik, kui emadepäev saabub su koju koos pääsukesega, kes toob kaasa suvesooja.

Koidu Bergmann