Tunne Kelam: “Majanduskriis võrsus moraalsest ja väärtuste kriisist”

Tunne Kelam. Foto: Toomas Huik/Postimees

Europarlamendi saadik Tunne Kelam külastas hiljuti Rakveret ja esitles siin eragümnaasiumi õpilastele dokumentaalfilmi vastuolulisest Vene oligarhist Mihhail Hodorkovskist.

Kui tihti tuleb ette, et te kooliõpilaste ees üles astute?
See on rutiin. Mulle meeldib. Koolilapsed näitavad kohe välja, kas neil on igav või mitte. Neid ei peta. Kui sa saad nende poolehoiu ja tähelepanu, siis see on sinu seisundi kontroll, kas oled kommunikatsioonivõimeline ja vormis. See on alati mõlemapoolselt kasulik.

Milline side on teil Hodorkovskiga, et seda filmi esitlete?
Mul on filmi autoriga side tekkinud ja eelnevalt ka Hodorkovski mitme advokaadiga, kes on tuntud inimõiguste eestseisjad, väga tõsised inimesed. See teema on kaasa aidanud kontaktide loomisel Venemaal.

Kas selliste kontaktide loomine on teile oluline seoses tööga europarlamendi väliskomisjoni liikmena?
See on oluline meile eestlastena ja Eesti kodanikena. Praegused positsioonid ja töökohad on lihtsalt vahend. Meie julgeolekuhuvi ja meie tulevikuhuvi on sõbralik demokraatlik Venemaa. Kui Venemaa ei muutu demokraatlikuks ja sõbralikuks, siis riskid meie jaoks püsivad. Samas on meie Euroopa Liitu astumisega tekkinud tugev positiivne potentsiaal rohujuure tasandil ja kohalike omavalitsuste tasandil Venemaaga koostööd arendada. Ainuke probleem on, et Venemaa keskvalitsus ei ole sellest väga huvitatud ja projektid takerduvad seal. Aga isiklike kontaktide tõttu on loodud väga hea pinnas koostööks, kvalitatiivsed muudatused on toimunud, vaatamata sellele, et kuskil kõrgemal on takistused.

Rakveres on märgata ka vene turistide arvu suurenemist.
Rakvere on väga heal positsioonil. Tasub luua erinevaid keskusi siia, nagu see veekeskuse ja linnuse arendamine. See on hea võimalus ja motiiv peatuda siin, kui bussiga tulla. Ei pea ju ilmtingimata Tallinnasse tormama.

Kui tihti te Rakverre satute?
See on juhuse asi. Nüüd on natuke harvemaks jäänud, aga kui ma olin regionaalarengu komisjonis, siis tegime iga kuu väljasõidu kusagile maakonda.

Milline Rakvere teile paistab?
Rakvere tundub tugeva omavalitsusena ja see, millised saavutused linnal on, on väga muljetavaldav. Rakvere saadab hea sõnumi. Mulle meenub, et kui Rakvere naised kudusid mitu aastat tagasi sallivuse salli Euroopa Liidu riikide lipuvärvides, siis aitasin seda Euroopa Parlamendile tutvustada ja saime selle Strasbourgis otse parlamendi presidendile üle anda.

Tekitas see siis elevust ka seal?
Muidugi tekitas, aga konkurents on seal alati väga tihe. Igal juhul oli see väga hea idee, mis Rakverest võrsus, ja alati on niisugused kohalikud algatused, kui omad inimesed tulevad ja on midagi teinud, kosutavad meile, kes me seal oleme.

Kuidas teile sealt kaugelt vaadates Eesti vahepeal kohati tuliseks muutunud poliitiline situatsioon paistab?
Eesti ei ole probleemne maa. Eesti peaks olema tähelepanelik paiksete pinnaaluste muutuste suhtes.    Vist enamik Euroopa Liidu riike on problemaatilisemad kui Eesti. Väliselt on Eesti väga hästi toiminud ja heas kirjas. Kui küsitakse, mis on Eesti välisvõlg rahvatulust, ja kui öelda, et kaheksa protsenti, siis on järgmine küsimus, et kas ma kuulsin valesti, äkki te tahtsite öelda 80 protsenti. See on meie eelis, et me ei pea muretsema nagu Kreeka või Hispaania või Portugal, millal oma järgmist võlamaksu sooritada ja kas selleks raha jätkub või peab laenama. Ja laenu antakse väga kõrgete protsentidega. Eesti on võrreldes nendega jumalikus olukorras. Aga see tähendab, et olime võimelised ise kokku tõmbama, ja ma usun, et ka nende kokkutõmbamiste tulemused avalduvad nüüd vaikselt, ja ega me probleemideta ei ole.

Meil on vaja keskenduda uuele arengukvaliteedile. Väliskapitali odava tööjõuga siia meelitamine enam ei tööta. Ja poliitilise arengu poolelt on meil kõik erakonnad mingisuguses vaikses sisekriisis. Rutiiniminek, poliittehnoloogiate kasutamine, poliitbroilerite kasvatamine – viimane tähendab, et noortel poliitikutel on ette nähtud lihtsalt muganeda, aga mitte kasvada isiksusteks. Muidugi on praegu kogu Euroopa probleem, et puudus on tõelistest riigimeestest, kes vaataksid pika perspektiiviga tulevikku. Poliitik on see, kes orienteerub lähimatele valimistele, et teda tagasi valitaks.

Mida oleks siis võimalik ette võtta või on õige hetk juba käest lastud?
Õige hetk ei ole kunagi möödas. Majanduskriis peaks olema väga hea stiimul selleks, et asetada suurem rõhk traditsioonilistele väärtustele. On ju üldine järeldus, et majanduskriis võrsus moraalsest ja väärtuste kriisist. Majandus ja pehmed väärtused on äärmiselt selgelt omavahel ühendatud. Mul võib olla minu varandus, see on kõik alles, aga kui ma olen võtnud liiga palju võlgu ja ma ei suuda neid tasuda, siis kaob minu vastu usaldus – see pehme väärtus. Usaldus on nii majanduses kui poliitikas tegelikult kõik. Kui ei ole usaldust, siis ei ole ka tulevikku ei majandusel ega poliitikul. See sunnib tagasi tulema põhimõtteliste väärtuste juurde, nagu on tasakaalustatud eelarve, üle jõu elamise vältimine ja inimlikud väärtused. Me ei saa ainult kärpida. Me vajame solidaarsust ja kodanikuaktiivsust, avatust ja sõbralikkust. Kui on rasked ajad ja tavaline inimene ei saa aru, milleks me pingutame, ja kui tal pole usaldust, et valitsus ikkagi lõppude lõpuks toimib tema huvides, siis on usalduse tagasivõitmine põhiküsimus.

Pigem toimub ju vastupidine protsess. Ja selgub, et kõik ametnikud ja ametkonnad ei ole sugugi solidaarsed olnud. Maanteeameti juhtum näiteks.
Ma olengi mures. Ka kohtunike altkäemaksu võtmise ja korrumpeerumise juhtumeid on üsna mitu välja tulnud. Ja kui hindame neid väljatulnud juhtumeid, siis võiks öelda, et olukord on murettekitav, sest see, mis välja paistab, on jäämäest väike osa. Samuti riigiametid. Me näeme, kuidas ministeeriumid võistlevad omavahel, aga ei tee koostööd ja iga ametkond lähtub oma huvidest. PRIAga on probleemid – asjad võiks olla lihtsamad ja inimesekesksemad. Uus euroopalik ametnikkond areneb ja kasvab iseendas ja neil tekib suhtumine, et nemad otsustavad ja nemad teevad ka reeglid. Ametnikud, nagu ka ministrid – see sõna on väga hea, selle algne tähendus on teenija –, peaksid aga olema kodanike teenrid. Sama käib politsei kohta: politsei ei pea olema institutsioon, mis sisendab hirmu, vaid politseinik on ju kodaniku sõber, kelle funktsioon on tähelepanu juhtida ja kaasa aidata ning alles viimases järjekorras karistada.

Mida arvate lõhenemisest ja arengutest oma parteis Isamaa ja Res Publica Liidus?
Ma ei räägiks lõhenemisest. Tuli välja, et kaks erakonda ei olnud orgaaniliselt täiel määral kokku kasvanud. See puudutab tippusid rohkem, sest kohalikul tasandil ma küll ei näe mingeid erilisi vahesid. Praegu on järelemõtlemise periood ja uus esimees [Urmas Reinsalu] on kõikidele vooludele tegelikult väga avatud. Ma arvan, et orienteerumine noortele peredele ja eesti rahva kasvule on selline püüdlus, mis on IRLile eriti lähedane.

Vaiksed kriisid on kõigis erakondades, see on teatud uus arengujärk, mis näitab, et ei saa tugineda ainult poliittehnoloogiatele, rahale ja reklaamile, mida loobitakse telesse ja reklaamile, mis taandub lihtsalt paarile hästi primitiivsele loosungile. Tulemus on see, et iga valimiskampaania järel on kõik erakonnad majanduslikult lääbakil ja peavad kosuma. Siin tekib küsimus, kas me ei saa siis teha rahvuslikku kokkulepet, et valimiskulusid piirata ja selle asemel suhelda rohkem inimestega. Parim valimiskampaania on siis, kui valimiskampaaniat ei toimu. Esmatähtis on oma naabrite ja inimestega suhelda – igal ajal, mitte ainult valimiskampaania ajal. Suhtlemis- ja esinemisvõimalusi on ju tegelikult väga palju, kuid meie tipp-poliitikud käivad väga vähe üritustel, kuhu neid on kutsutud. See on kõige parem koht, kus saab ennast heast küljest tutvustada.

Keskerakonnast lahkusid poliitikud, kes on erakonna kaudu europarlamenti valitud. Kuidas nad teie hinnangul talitama peaksid?
Raske öelda, sest viimased europarlamendi valimised olid kahjuks parteinimekirjade valimised ja ei saanud teadagi, kui palju mingi kandidaadi poolt hääli anti. Mõlemad, nii Siiri Oviir kui Vilja Savisaar-Toomast, olid populaarsed, nende tulemus pidi olema väga hea ja nad pidid olema ühed suuremad häältetoojad. Kui ei saa häälekvooti täis ja parlamenti pääsetakse erakonna häältega, siis küsimus tagasiastumisest tekib.

Ma arvan, et kui sinna saadakse oma valimistulemusega, siis on inimestel vabadus otsustada. Mulle tundub, et mõlemad jäävad edasi liberaalide fraktsiooni ja nad on olnud seal väga tublid.