Eesti looduskaitse kolm vaala

Keskkonnaminister Keit Pentus. Foto: Liis Treimann/Postimees

Hiljuti kohtusid Taanis Horsensi linnakeses Euroopa Liidu riikide keskkonnaministrid, kellele muu hulgas presenteeriti suure uhkusega kohalikku loodusprojekti. Ministrid viidi linna lähistele vaatama ümbrust, kus oli jõeke, natuke puid ja võsa, pool kogu alast oli täiesti tavaline põld. Umbes miljon eurot, ja kümme aastat hiljem asub seal soo.

Taanlased pole siiski aru kaotanud. Nad teavad, et sood ja rabad on omapärased ja rikkad elukeskkonnad – need seovad pea kolmandiku atmosfääris leiduvast süsinikust ning põnevate taimede ja loomade koduks olevas ümbruses on ka linnarahval meeldivam jalutada kui põlluveeres. Kui looduslikku sood pole, tuleb see teha.

Õnneks on Eestis sood ja rabad veel loomulikuks osaks meie keskkonnast. Oleme oma laiuskraadil üks kõige mitmekesisema loodusega paiku ning siinsed niidud ja loopealsed on maailmas üsna unikaalsed. Meil leidub hinnanguliselt 35 000 - 45 000 taime-, seene- ja loomaliiki, seejuures kohtab siin arvukalt mitmeid mujal Euroopas haruldaseks jäänud liike nagu rukkirääk, valge-toonekurg, ilves või kaunis kuldking.

Meie tubli loodushoid paistab ka rahvusvaheliselt silma. Ligi viiendik maismaast ja kolmandik veealast on meil kaitse all. Pea kümnendik metsast on nii rangelt kaitstud, et seal on igasugune tegevus keelatud. Kaitse all on ka 570 taime-, looma- ja seeneliiki, millest 45 kõige ohustatuma jaoks on koostatud eraldi tegevuskavad olukorra parandamiseks.

Pärast ligi kümneaastast tööd on valminud looduskaitse arengukava, milles on kirjas looduskaitse olulisemad suunad ja eesmärgid aastateks 2013-2020.

Neid põhilisi suundi on kolm: looduse tundmise parandamine, looduse mitmekesisuse ja elujõulisuse tagamine ning loodusvarade arukas kasutamine. Kuigi neid suundi on võimatu tähtsuse järgi reastada, on minu jaoks just loodushariduse valdkond see, millest saab kõik alguse.

Keeruline on hoida ja armastada seda, mida ei tunta. Looduse kaitse algab looduse mõistmisest, milleks omakorda on vaja looduses viibida ning teada, kuidas see toimib.

Kuigi looduskaitsealad ja seadused on tähtsad, ei saa looduskaitse olla miski, millega tegelevad selleks riigi poolt seatud inimesed looduskaitseks ette nähtud alal. Looduse väärtustamine peab olema meie kõigi igapäevane ja pidev hoiak. Keskkonnaministrid ütlevad tihti poolnaljatamisi, et nende töö on tehtud siis, kui keskkonnaministeeriumi ei ole enam vaja. Riik hoolitseb, et heal tasemel loodusharidus oleks Eestis kõigile kättesaadav maast madalast reipa vanaduseni välja.

See tähendab nii õppekavade täiendamist, teavituskampaaniaid ja uuringuid, aga ka praktilisi ja moodsaid abivahendeid, näiteks mobiilirakendust, mis aitab huvilisel tundmatu taime liiki määrata. Tahame lasteaedade ja koolide kasutatavate keskkonnaprogrammide arvu kasvatada 270-lt 340-le ning programmi läbinute arvu suurendada enam kui kaks korda – 200 000 inimeseni.

Klassikalise looduskaitse vallas on meie sihiks liikide ja elupaikade hea seisund ning maastike mitmekesisus.

Et juba nüüd on kaitse all märkimisväärne osa Eesti pindalast, ei ole kaitsealade jõuline juurdeloomine kindlasti eesmärk omaette. Küll aga tuleb tagada, et loodud kaitsealad tõepoolest toimiks ning loodushoid oleks seal võimalikult hästi korraldatud: see tähendab ka kaitsekorraldus- ja liigitegevuskavade koostamist. Viimaseid peaks 2020. aastaks praeguse 45 asemel olema 220.

Eraldi tähelepanu vajavad meie poollooduslikud kooslused ehk inimese ja looduse koostöös tekkivad alad. Just poollooduslike koosluste säilitamise rasket ja olulist tööd teevad näiteks Läänemaa mereäärsetel niitudel liikuvad šoti mägiveised. Kaheksa aasta pärast peaks selliseid alasid olema praeguse ­
25 000 hektari asemel 45 000 hektarit.

Arengukava kolmas, aga sugugi mitte vähem oluline suund pühendub loodusvarade kasutamisele. Praegu tarbime igal aastal 1,5 korda rohkem, kui loodus aasta jooksul tagasi toota jõuab. Kuna teist planeeti Maa ei paista kuskilt võtta olevat, on ilmselgelt tarvis loodusvarasid praegusest säästlikumalt ja tõhusamalt kasutada. Lühiajalise majanduskasu kõrval tuleb alati mõelda, milline on tegevuse mõju loodusele ja puhta vee või õhu tõeline hind.

Eestis põhjustab selles vallas teravaimaid küsimusi põlevkivi, mille kaevandamine ja kasutamine tekitab üle 80% meie jäätmetest, paiskab õhku 60% siinsest CO2-st ja hõlmab ligi 80% veekasutusest. Paraku oleme põlevkivielektriga nii harjunud, et ei anna selle keskkonnamõjust endale tihtipeale aru.

Jõudsimegi ringiga tagasi algusesse: et loodust tulemuslikult kaitsta, peame seda tundma ja mõistma.

Looduskaitse arengukavas ära toodud teekaart aitab meid nii riigi kui ka üksikute inimestena sellele mõistmisele lähemale.