Mare Rossmann: Hoidkem omasid!

Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Tänavu tuleb Eesti vabariigi sünnipäevapidu meie oma õuele - presidendi vastuvõtt toimub Virumaal Jõhvi linnas.

Külalistele pakutava vaimutoidu valmistavad meie oma teatri mehed ja naised. Väga uhke tunne!

Siit-sealt on kostnud hääli, et peo võiks hoopis ära jätta - ikkagi rasked ajad. Laulusalm ütleb: "Kel ainult töö ja ei mingit lõbu, ongi igavene jobu."

Olen seda usku, et pidu oli, pidu on, pidu olema peab. Me ei saa ju saata lätlastele, kellele hiljuti laenu pakkusime, sõnumit, et eestlased on omadega nii läbi, et kas jätavad peo üldse ära või tuleb oma piknikukorviga kohale minna.

Vabaduse mõõde

Praegu räägitakse rohkem kui tavalistel päevadel vabadusest ja selle kõrgest hinnast. Vabadus on nagu ring, millest on üks väike sektor see, mida ei tohi mingil juhul teha, teine väike sektor hõlmab seda, mida tuleb igal juhul teha. Kogu ülejäänud osa on aga vabadus.

See, mida me praegu teha ei tohiks, on vastandada ühtesid elanikkonna kihte teistele. Me ei tohiks mõõdutundetult halvustada ega mõnitada oma juhte ega demokraatlikult valitud poliitikuid.

Muidugi on poliitikute seas neid, kes ehitavad sildu sinna, kus jõgesid polegi, on neidki, kes ei teeni rahvast, vaid panevad rahva ennast teenima ja selle asemel, et lambaid jagada, pügavad neid.

Poliitiku elukutse olevat vanuselt teine elukutse maailmas ja selle vanuselt esimesega väga sarnane.

Poliitikutega on nagu naistega - nendega on raske, aga ilma nendeta ka ei saa. Kui me soovime, et meid juhiksid eetilised, targad ja vastutustundlikud inimesed, ei tohi me lüüa kõiki rahvaesindajaid ühe laia lauaga.

Omade seas

Kurb oli vaadata, kuidas üks naispoliitik süüdistas teist empaatiavõime puudumises ja tegi seda viisil, mis pani arvama, et sotsiaalministri näol on meil tegemist kurjategijaga. Suured rahvad ehk võivad endale lubada tegutsemist põhimõttel: peksame omasid, et võõrad kardaksid (originaalis: bei svoihh štobõ tšužije bojalis).

Eestlaste vanasõnad kutsuvad pigem üles omasid hoidma, neist hoolima ja neile andestama. Õpetajana võin öelda, et andestamine on üks kõige võimsamaid inimese mõjutamise vahendeid.

Kui ma räägin omadest, ei mõtle ma ainult põliseestlasi, vaid kõiki veerand- ja pooleestlasi, ka teiste rahvaste esindajaid, kelle jaoks Eesti on kodu. Me alles õpime üksteise kõrval elama.

Eeltoodu ei tähenda muidugi seda, et me ei peaks oma poliitikute tegemistel silma peal hoidma ja neile meelde tuletama, et kui rahvas lauluväljakul kinnitas, et on nõus kartulikoori sööma, siis ei mõeldud seda nii, et ühed jäävadki kartulikoori sööma ja teised söövad kartuleid.

Praegu oleks aktuaalne anda lihtsat nõu: valige otsuste langetamiseks päevane aeg ja öösel magage! Ehk oleks siis otsused rohkem läbimõeldud.

Mida aga kindlasti oleks vaja meil kõigil teha, on järgida selle meeskonna üleskutset, kes suvel innustas meid Eesti puhtaks tegema. Paneme siis pead kokku ja mõtleme igaüks eraldi ja kõik koos, kuidas muuta elu Eestis nii, et oleksime õnnelikud.

Ükskõik kui must stsenaarium ka käivituks, ei ole see veel maailma lõpp. Kõik eluetapid tuleb nii inimesel kui riigil läbi elada.

Ehk võiks Virumaa sõnum olla kõikidele eestimaalastele - hoidkem omasid!