Rein Marani laanetagused kaadrid

Inna Grünfeldt
, kultuuritoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Maran.
Rein Maran. Foto: Arvet Mägi

Eesti loodusfilmi suurmeister Rein Maran on mõelnud ennast herilaseks, et näidata seda, mida inimene muidu looduses kunagi ei näe, äratada nägema, austama, hoidma ja vastutama.


Tapa linnaraamatukogus näituse “Loodusfilmi tuhat nägu” avanud vestlusõhtul, kus Rein Marani mõtisklusi täiendasid värvikate kommentaaridega operaator Tõnu Talpsep ja 25 Marani filmi tegemisel osalenud helimees Enn Säde, meenutati, kuidas sündisid legendaarsed suurte ja väikeste olevuste varjatud elu nähtavaks tegevad filmid.

See oli aeg, mil võtteaparatuuri tassiti kolme mehega ning kaamera tegi  häält, mis pani seinad värisema. “Selle kõrval heli teha ei saanud, esimestes filmides kuulete küll linnulaulu ja herilasi, kuid need ei ole samal ajal üles võetud. Aga ärgu see fakt teid heidutagu, me tegime seda nii ausalt, et on arvatud, et tegime sünkroonis,” rääkis Enn Säde. Helimees meenutas, kuidas ülima ettevaatusega linnupessa paigutatud mikrofoni abil kuuldi esimest korda tuttpüti häälitsust ning jäädvustati see filmi “Ühe armastuse lugu”.

“See oli vapustav avastus,” lausus Säde ning tunnistas, et päev, mil linnuteadlane
Eerik Kumari sai nende filmist teada, et tuttpütid polegi tummad, oli tema ja Rein Marani jaoks suurpäev.

Tõnu Talpsep rääkis, et näitusel eksponeeritud telk on “Reinu insener-tehniline väljamõeldis”, mis tehti valmis Balti laevaremonditehases. Telgis päevade kaupa kannatlikult linde jälgides püüti filmile nende elu tähtsündmused. “Temperatuur oli telgis mõnikord selline, et kehv saun jääb sellele alla. Väljas saab käia ainult öösiti. Ja kui siis on veel sääsed ...” andis Talpsep lühiülevaate filmimeeste metsaelust.

Rein Maran rõhutas, et neid loodusfilme ei oleks, kui poleks paljusid inimesi, kes jagaksid oma kogemusi ja teadmisi. “Filmitegija on üks suhteliselt pealiskaudne tegelane. Tavaliselt teadlased uurivad mõnda liiki aastaid. Filmitegijal tuleb peale uus film ja kõik, mis oli maksev eelmises filmis, pole maksev järgmises filmis,” rääkis Rein Maran.

Kui inimesed näevad ja tunnetavad maailma mingil määral ühtemoodi, siis teised liigid tunnetavad seda hoopis teistmoodi sõltuvalt sellest, kuidas nad seda näevad, kuulevad, haistavad, kombivad. “Kui toon võrdluseks ämbliku oma kaheksa silmaga, kes üheaegselt näeb nagu teleobjektiiviga eemalt võetult, samas lainurkselt, näeb kiirgusi, millest meil ettekujutustki ei ole, siis tema maailm on hoopis teistsugune. Meie armsa koera või kassi jaoks on maailm ka hoopis teistsugune kui meie jaoks. Kui tahame tema maailmale juurde pääseda ja seda mõista, tuleb vaadata, mis maailmas ta elab. Tuleb rääkida inimestega, kes on temaga kokku puutunud, ja siis hakata ise kogema,” kõneles Maran.

Kaamera tuli käivitada sutsuke enne seda, kui mingi sündmus looduses peale hakkas. “Et ära aimata, mis hakkab tulema, selleks tuleb end mõelda, naljakas öelda, aga kas herilaseks või must-toonekureks,” sõnas filmimees, kes loodust tundma õppides on kummutanud nii mõnegi legendi. “Jutud sellest, et ilves on ohtlik ja ründab inimest, on müüt,” ütles ta ja lisas, et kunagisel “kuuendikul maakerast” ehk NSV Liidus oli teada vaid juhtum, kus raudadesse püütud ilves tappis teda jahtinud kütid. “Imetlen siiamaani, kuidas ilves läheneb millimeeterhaaval saagile. Terve tema keha on vaikus ise,” sõnas Maran.

“Rein Maranit on keegi üpris tabavalt võrrelnud ilvesega,” mainis kohtumisõhtut juhtinud filmikriitik Jaak Lõhmus.
Isemoodi kohal on Rein Marani loomingus film “Laanetaguse suvi”. “Marjuline oli toonud metsast ära ilvesekutsika. Ta kasvas koos kassiga, siis tekkisid pahandused. Ma ei kavatsenud teda enda juurde võtta, aga süda ei pidanud vastu. Sõitsin autos, ilves kondas mööda Moskvitši ringi, leidis, et kõige parem koht on minu põlvede peal. Kaks käppa olid roolil ja nii me sõitsime kahekesi,” jutustas Maran.

“Selle filmi mõte oli selles, et inimestel ei tuleks pähe tuua metsast metslooma ära. Et inimestel tekiks vastutustunne. Taastasime selle loo, sest oli vajadus – seda ei saanud sõnadega öelda. Mulle tundus, et sõnum jõudis kohale. Olen mängufilmi teinud ainult juhul, kui mulle on tundunud, et see film või teema on midagi nii põnevat, et tekib tahtmine seda teha,” kõneles ta.

Nendele tingimustele on vastanud Jaan Toominga ja Virve Aruoja “Värvilised unenäod” ning Vladimir Karassev-Orgussaare “Lindpriid”.

Rein Marani sõnul on praegune tehnika areng avanud inimestele imelised võimalused. “Iga inimene võib, kui vähegi tahtmist on, avastada oma loodustunnetust väikese fotoaparaadi või videokaamera abil. Ma julgen väita, et fotoaparaat on kõige parem vahend looduse tunnetamiseks. Kui võtate selle väikese riistapuu kätte, sunnib ta hakkama tähelepanelikult silmitsema ümbritsevat, märkama. Siis juhtub, et te enam ei vaata, vaid tasapisi hakkate nägema. Kui õpite nägema, siis järgmiseks õpite tunnetama, tekib isiklik kontakt, olgu tegu taime või putuka või maastikuga.

Siis tekib tahtmine jagada seda tunnetust teiste inimestega. Siis juba tekib vajadus hakata valitsema neid vahendeid, sest ühelt poolt on see, kes on kaamera ees, see elukas või taim, aga teiselt poolt on inimene, kes kaamera taga,” arutles loodusfilmiguru. “Ei pea olema keerukas aparaat. See on vahend, mille kaudu tekib looduse tunnetamine ning lõpuks seda vidinat ei olegi enam tarvis,” julgustas Maran pildistamishuvilisi, hoiatades samas, et huviga ei tohi üle piiri minna.

Kuna inimene oma elutegevusega sööb keskkonda nagu vähkkasvaja, on vaja loodusse minna targa vastutustundega, rõhutas ta. “Meie käimisest ja olemisest looduses jääb alati mingi jälg. Äärmiselt oluline on, et mõtleksime järele, et me ei hävitaks elu rohkem, kui me peame hävitama. Et kirg jäädvustada ei prevaleeriks mitte mingil juhul kire üle tunnetada. Selle tasakaalu endas leidmine on äärmiselt oluline,” pani Maran kuulajatele südamele. “Seetõttu ma kardan neid, kes muutuvad kõige halvemas mõttes fotoaparaadiga jahimeesteks, kel on kireks saada haruldane pilt. Tee pilti, aga kedagi kahjustamata, loodust austades.” Eetika on märksa olulisem, pööratuna sissepoole kui väljapoole, on filmimees veendunud.

Aastakümned loodusfilmi tegemist on näidanud, et jutt olelusvõitlusest on üks kõige suurem ja rängem mittemõistmine. “Vaatamata kõigile murdmistele ja toiduahelatele, eksisteerib looduses märksa rohkem vastastikust toetust ja abi. Olelusvõitlus on asja väline pilt,” kõneles Rein Maran.

Pidada loodusfilmi konserviks, mis asendab loodusse minekut, pole Marani meelest alust. “Selle eesmärk on kahetine. Esitaks näidata seda, mida inimene muidu kunagi ei näe, millele ta juurde ei pääse. Ega peagi pääsema. Sest kui kõik pääseks, ei jääks sellest midagi järele. Teine eesmärk on huvi äratamine. Tavalisi loomakesi on looduses üsna palju, olgu siis rästikud või herilased – et inimestel tekiks huvi ise vaadata, sest see, mida film näitab, on ainult kaduvväike osake nende elust. Tegelik elu on ju palju põnevam,” rääkis filmimees.

Rein Maranil on teist aastat käsil film hiitest, Eesti pühadest paikadest. “Anda mingisugune ettekujutus, kuidas meie 21. sajandil näeme neid, mida on võimalik veel näha, kuidas me mõistame seda. Olen neid vaadanud ja näinud – näinud ka väga huvitavaid suhteid inimeste ja pühapaikade vahel –, püüdnud iseenda jaoks mõtestada. Ma ei ütleks, et mul praegu on peas absoluutne selgus, ilmselt ei ole, aga ma otsin seda selgust ja püüan seda näidata ekraanil, nii palju kui minu võimuses on,” rääkis Maran.

“See, mis ma saan isiklikult peale selle, et ma jäädvustan, on minu jaoks isiklikult palju suurem väärtus kui see, mis läheb filmi. Kui mulle oleks antud sada aastat veel, ma kardan, et vist ei ole, siis järgmise saja aastaga ma ei jõuaks kõike, mis looduses on, ära filmida,” arvas kaheksakümnene Rein Maran.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles