Kas te teate, mida saab teha kääre ja teipi kaasates jupist hõbepaberist? Jah, õige, väga palju asju annab teha. Näiteks printsessikrooni või rüütlikiivri. Ütlete, et kes neid tänapäeval tahab. Aga tahetakse. Ja suure õhinaga tehakse ja pannakse pähe ning kõnnak muutub kohe palju suursugusemaks. Ning uskuge või mitte, tahavad needsamad kuue-seitsme-kaheksaaastased lapsed, kes jõuluvanalt küsivad kingiks merineitsi-barbisid, Pet Shopeid, LaLaLoopsi nukke, spinnereid ning emalt-isalt lunivad üha uusi i-ga hakkavaid imevidinaid.
Nädala kaja: Laskem lastel mängida
Jah, need lapsed, kelle sõrmed on harjunud puutetundliku ekraaniga ümber käima ning kes on teleri- ja arvutimängudes vilunud, need lapsed võivad tunda pöörast rõõmu ja vaimustust, kui saavad ISE midagi teha.
Jaanioja mamsel Janika Saar on mitmel korral märkinud, et meie laste käelised oskused on kärbumas. Paljud koolilapsed ei oskavat sõlmegi teha ega mõista kääridega midagi peale hakata.
Kui 14 aastat tagasi meisterdasid Mamsli mängumaale tulnud lapsed endale väikese riidest nuku – tikitud silmade ja lõngast juustega –, siis tänaseks on üle mindud kleepimisele ja lõikamisele, et isetegemisest ikka positiivne kogemus tuleks. Ja see toimib. Hõbepaber, mille ühte serva on laps saanud ise lõigata sakid ning mis ta pea ümber krooniks keeratud, teeb tõesti imet.
Kui ma sel nädalal mamsel Janika töövarjuna Jaaniojal ühte lastegruppi ootasin, märkis mamsel, et meie lastele korraldatakse avastusõpet, õuesõpet ja interaktiivset õpet, aga laps vajab ka midagi maisemat – laskem tal lihtsalt mängida. Sest eks see mängimine on ju ühtlasi avastusõpe.
Eile oli lastekaitsepäev ja mitmes paigas korraldati lastele vahvaid üritusi. Tahaks loota, et selliseid ettevõtmisi ei jaguks ainult aasta ühte nädalasse, vaid neid hajuks piisavalt igasse aastaaega.
Lastekaitse kui termin kipub olema küll klišee, kuid igaüks ise saab selle toimiva sisu enda jaoks defineerida. Et kelle/mille eest ja kuidas oma lapsi ning ka võõraid lapsi kaitsta tuleks. Sest lapsi, nagu selgub värsketest rahvaloendustulemustest, pole meil sugugi palju – vaid 15% rahvastikust.
Hüppan tagasi Mamsli mängumaale. Seal, nagu selgub, on paljudel lastel harjumus võtta kohe uus paber, kui esimene joon või lõige on valesti läinud. Nõnda võib mõne lapse töölaual või selle all olla suur kuhi käkerdatud pabereid, millel tilluke kriips või sälk.
On vigu, mida ei saa parandada ja tulebki alustada puhtalt lehelt. Kuid on asju, mida saab hõlpsasti korrigeerida. Nii otseselt kui sümboolselt. Seda tuleb õppida meil, täiskasvanutel, ja õpetada oma lastele, kui võtame aega koos nendega pliiatsite, paberite, kääride, nööpide ja nõeltega laua taha istuda.