Šokeeriv ja ajatu seisavad kõrvuti

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teet Veispak alustas muuseumis järjekordset suve.
Teet Veispak alustas muuseumis järjekordset suve. Foto: Arvet Mägi

Kalame talumuuseumis näeb kõrvuti vana, nii-öelda klassikaliselt kaunist kunsti
ning tänapäevast ja ehk veidi ootamatut kunsti.


Juba neljandat aastat on Richard Sag­ritsa sünnikodus asuvas talumuuseumis üleval näitus Sagritsa enda maalidest. Seekord on muuseumi kuraator Teet Veispak valinud kunstniku loomingust välja teosed, mis seotud Karepa kandiga.

“Eks see on mu enda parima äranägemise järgi tehtud,” tähendab Veispak valiku kohta. Akvarellidel võib näha samu vaateid, mida kõrvalolevast aknast vaadates.

Sagritsa teise näitusena on välja pandud tema maalid 1950ndatest aastatest. “Varem ei ole väljas olnud ka tema natüürmordid,” ütleb Veispak, et neid saab näha esimest korda. Ta juhib tähelepanu, et kui näiteks 1954. ja 1958. aasta teoseid võrrelda, on toimunud silmanähtav muutus, kunstnik on muutunud vabamaks, ei ole enam niivõrd detailides kinni. Kuraatori arvates ongi 1950ndate lõpp Sagritsa loomingu põnevaim periood.

Tänapäevasema kunstielamuse saab Art Allmägi näituselt “Kiri kolmele kunstnikule”, mille peamiseks motiiviks on mehe suguelund.

“Kujud on ühtmoodi, aga need saavad tähenduse siis, kui lugeda kõrvalolevaid tekste,” avab Veispak näituse mõtet. Väljapanek ei ole veel lõplikult valmis, see alles käib. Näiteks lisandub sellele film, kus peategelasi mängivad kunstnikud Art Allmägi ja Jass Kaselaan, kes proovivad teha legaalset firmat, mis tegeleks öise viinalaenutusega.

“Näitused on erinevale maitsele, kõik võib-olla ei tahagi näha ja ega ma kõiki ei saadagi sinna. Eks see aastatepikkune kogemus näitab, kes tahab ja kes ei taha seesuguseid näitusi näha,” peab suviti Karepal elav Veispak silmas ekspositsiooni ekstravagantsust.

Sel aastal täieneb muuseumi hoovis asuv skulptuuriparkki, mis seotud Richard Sagritsa või Karepa piirkonnaga. Suvel avatakse Maigi Manguse ja Seaküla Simsoni skulptuurid, mille nime Veispak veel küll öelda ei taha, kuid lubab, et need on kohaga seotud.

Augustis toimub ka igaaastane pefomance ja installatsioon nimega “Vaikus”. Kuraator Veispaki sõnul on nimi valitud sellepärast, et igasugustel üritustel on tohutult palju ülemäärast kära ja Eesti tingimustes ei mõjuta kunstihinged ühiskonnas toimuvat mingil määral. Sellepärast ongi võetud vaikus, et see on sotsiaalselt nukker seisund, mis peegeldab kunstnike suhtumist ühte või teise. “Kuidas see kõik välja tuleb, saab näha.”

Tavapäraselt toimuvad ka mõned kirjandusõhtud ja teatrietendused. Viimastega pole aga nii, et etendused vältavad suvi läbi. “See on kunstiline projekt, mis käib ainult ühe õhtu, maksimaalselt kaks,” seletab Veispak. Näiteks on augusti teises pooles plaanis etendus “1956”, mis räägib kunstnike elust sel ajal.

Talumuuseumi tegevusest õhkub veidi ka boheemlust. Nimelt ei ole kõik ettevõtmised päeva- ja kellapealt paigas. “See peab ka fun olema, näiteks kaks nädalat varem lepime kokku ja siis teeme,” ütleb kuraator.

Kuigi peamine külgetõmbenumber on Kalame talumuuseumis kunst, siis saab ka selleta.

“Võin teha ekskursioone, kus ma sõnagi kunstist ei räägi,” kinnitab Veispak. Tema hinnagul on tegu ka looduslikult unikaalse paigaga. Näiteks voolab maja hoovist läbi Selja jõgi, kust sügiseti silme püüda saab. Hiljem röstitakse neid spetsiaalses silmuköögis ning see võimalus toob tallu mitmeid huvilisi.

Aga on selliseidki, kes sõidavad sealt igal suvel läbi, et Sagritsa loomingut järjekordselt uue nurga alt näha.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles