Sääsed rokivad hullumaja suvepäevadel

Inna Taarna ja Toomas Suuman.

FOTO: Rakvere Teater

Mummulised kohvitassid ja Tarbeklaasi pokaalides soojenev Põltsamaa vein. Tuvitorn ja kirsiõied, pioneerilaul ja sääsepinin. Igaüks meist jõuab hullumaja suvepäevadele oma (elu)rada pidi.


Puhketuusik Rakvere teatri hullumeelsele ekskursioonile Urmas Vadi “Hullumaja suvepäevadele Vaino Vahingu ainetel” on üks võimalus. Kindlasti mitte ainus. Esimene küll.
Alguses on piknik seitsmekümnendate stiilis, lebotamine “Noor Eesti” laval. Ma ei tea, mida mõtles Noor-Eestist Vaino Vahing. Ei küsi, mida arvab Urmas Vadi. Aga eks mõni niit ulatub sinna igal kirjainimesel.

Üle muru jalutab näitlejaid. N kutsutust on kohale jõudnud kolm ja pool ajakirjanikku. Nemad loositakse välja. Individuaalekskursiooniks, mis viib igaühe eri teed Kaarel Karmi tallu, hullumajja suveresidentsi. Loositakse pimesi. Satun Saaremäele, Üllar Saaremäele.
Ajakirjaniku saavad veel Peeter Rästas ja Anne-Ly Sova. Kuna Tiina Mälbergile isiklikku kirjatsura autosse ei pisteta, saan endale lisareisisaatja.

“Üllari autol pidurid eriti ei tööta ja mina ise kihutan vahtralehega päris kõvasti,” julgustab Peeter Rästas rännakulisi.

Nissan X-Trail keerab Saaremäe roolimisel ja Mälbergi juhtimisel teatrihoovist, sihiks Kavastu tuvitorn, kuhu meist keegi pole seni sattunud. Näitlejannal on marsruut perfektselt ette valmistatud: siin suurärimehe maja, seal hunnitu vaade naturaalsele Eesti maastikule. “Kased valged, haavad hallid, toomeokstel tuhat õit ...” kõlab selgitus lauluvormis.

Tuvitorn. Kivist, ümmargune, vana, kindel. Tiina Mälberg arvab, et oleks saatusele soodus teha selle ümber kolm ringi päripäeva ja koostada mulle herbaarium. Üllar Saaremäe lükkab kivi ukse eest kõrvale ja saame aknast piilumisele lisada sisevaate. Pärast veeretab kivi korralikult kohale tagasi. Herbaariumi alustab võilill.

“Kõigi rahvaste lapsed, rahuüritus püha on meil, ajal karmil ja raskel käime õnne eest võitluse teil ...” jätkab Tiina Mälberg laulva giidina, kui auto läbib kurvilist rannateed, kus ehk hõljub mõni mälestus kunagisest pioneerilaagrist. Arutlus kulgeb aga aja ja lugude ümber, kus inimeste erinevatel pilkudel, mäletamistel ja vigadel oma osa. Isegi Shakespeare’i näidendid võivad ümberkirjutuste käigus olla üsnagi muutunud, arvab näitlejanna. “Kas see on nüüd viga või jumalik sekkumine?” jätab ta küsimuse õhku.

Kevad, suur kevad, on jõudnud Lahe külla teatriliidu suvemaja juurde, reisi järgmisse peatuspaika. Maja suvine hing ehk Ugala näitleja Margus Vaher on äsja aknad tuulutamiseks pärani löönud. “Veerand tundi tagasi jõudsin,” sõnab mees, kel suvi pole siiski päris teatrivaba. Naudime pingil viivu päikest ja linnulaulu.

Nimekiri majakestes suvitanud teatrikuulsustest saab pikk ja aukartustäratav. “Tartu vaim käib siin puhkamas,” märgib Saaremäe ja tähendab, et siin hoovi peal annaks ka suvetükki teha. Herbaariumi lisandub kirsioks ning näitlejanna tsiteerib “Kirsiaeda”.

“On ju kõigil meil üks tänav pink ja puu ...” laulab Tiina Mälberg, meenutab Eurovisioni – “leheke viimne ma külmunud puul” – ja kahetseb, et pole ära õppinud kaunist tuvitädi laulu, mis olnuks tuvitorni juures igati asjakohane.

“Mõtlen, kuidas tol ajal see liikumine üldse käis, kui autosid veel ei omatud,” arutleb Saaremäe Karmi kauge talu poole sõites. Nemad oma esimese lapse Karl Robertiga, kellelt kohe saabub kõne sõjaväest vabanemise kohta, rändasid toona Viljandist Kohtla-Nõmmele rongiga ja jalgsi, lapsevankrit läbi lume nügides.

“Taksoga,” lahendab mõistatuse Inna Taarna, Kaarel Karmi lesk keset rohelusse ja sääskedesse uppuvat välu tumedana kerkiva nõidusliku maja ees. Hugo Lauri projekt. Kaarel Karmi kätetöö. Lattidest lagi Taarna leiutis. “Poiss on siin nüüd ringi teinud,” viitab Taarna rohus lähemale kalpsava poja Jüri Järvet juuniori poole.

Kuigi Inna Taarna oma õpilase Urmas Vadi lavastuse “Kohtumine trompetis” kohta ütles mõnegi karmi sõna, on elu toonud Vadi nüüd otse tema õue peale lavastama. “Kui Jüri mulle seda ütles, hakkasin kõva häälega naerma,” sõnab Taarna. Teatritegemisega on ta hea meelega päri. Selleks on laudahoone korda seatud.

Juttu aetakse majas. Verandal seisab ootevalmis malelaud ja teisel korrusel on tuba, mille seinad Kaarel Karmi fotodega kaetud.

“See on tegelikult asunikutalu. Kaarli vanaisa oli mõisatööline. Kui Eesti vabariik tuli, siis jagati maad. Maja ehitati nõks hiljem, kui ta isa ja ema tulid maale elama. Siis, kui Kaarel teatrisse läks. Peres oli kuus last, aga kõik peale Kaarli surid ära. Siin oli kõik kivisid täis, Kaarel ise lõhkas need kivid. Ta oskas kõiki talutöösid, ta veetis kõik suved noorusest peale siin. Isa tahtis vahetada koha randa, aga ema tahtis, et oleks lehm ja ... Neil oli kaks hobust ja viis lehma, aga raha mitte pennigi,” jutustab Inna Taarna maja ja inimeste loost.

Kaarel Karmi ostetud materjalid maja ümberehituseks võttis nõukogude võim viimseni kolhoosile. “50ndatel hakkas ta siis oma kätega tegema. Kõik Kaarli filmirahad läksid siia sisse. Poiss on nüüd seinad uuesti lahti võtnud,” kõneleb Taarana ja mainib, et vigu sai ehitamise käigus tehtud üksjagu.
Talust saadab sääskede verejanuline eskort rahva teatrilauta. Sadakond publikutooli on paigas, mänguruum vahel. On aeg. Rääkida “Hullumaja suvepäevadest”.

Kuidas rääkida natuke asjast, aga mitte asja ära rääkida, on näitleja Saaremäe ja lavastaja Vadi suurim mure. “Midagi me peame ikkagi välja rääkima,” arvab Saaremäe. “Räägime sellest algusest,” sõnab Urmas Vadi. Räägivadki. Sääsed pinisevad nõnda, et isegi diktofonis kipub see taustast põhiheliks tõusma. Sääsetõrjevahendid susisevad.

Ehkki teater on lubanud lammutatud korstna tagasi ehitada, hakkab Jüri Järvet juuniori meel juba muutuma. “Tänapäevases situatsioonis muutuvad asjad välkkiirelt ja nii ka siin. Ilma korstnata meeldib mulle see ruum ka rohkem ja ehk tahate järgmisel suvel veel mängida,” ütleb noorperemees, kel iga natukese aja tagant mobiilitsi kiirelt muutuvaid asju ajada.
Parkida saab põllule või teeäärtesse, teatrisse jalutatakse läbi metsa, selgitatakse publiku liikumise praktilist poolt. Milline rokipidu ootab ees sääski, sõltub vaatajate oskusest pinisejaid tõrjuda või üle kavaldada.

Herbaariumi täiendab pihlakaleht, vana elupuu ja katuseni kasvanud viinapuu jäävad puutumata. Mälberg arutleb, kuidas viia vaatajad arusaamani, et sellesse paika kõpskingaga ei pääse ja autosse võiks pista kummikud ka siis, kui asutakse teele ilusa ilmaga.

Mõni sääsk suudab end isegi autosse pressida, kui algab teekond Vihulasse auravate supipottide ja põnevate, ajalooga narmasjuuri pidi seotud legendide poole, oma isiklik päevalegend taskus. Kiirematel on kiire, aegaolijad vahetavad sõiduriistu. Tagasiteel Rakveresse kõneleb Anne-Ly Sova päikesekarva Honda Jazzis Baltoscandali sisendav hääl. Tiina Mälberg ei ütle midagi.

“Hullumaja suvepäevadeni” Karmi talus või sinus eneses on jäänud loetud päevad.

Kommentaarid

Üllar Saaremäe:

Püüame olla suhteliselt looduslähedased ja selle tõttu oleme siin teinud ümberringi heakorratöid. Me pole võtnud võsa maha ega püganud muru, sest lavastaja pilgu järgi peabki see just niimoodi täis kasvanud koht olema. Tulek saab publikule olema suhteliselt ebamugav, päris pikalt peab jala tulema. Samas loodan, et see loob vastava meeleolu, kui linnarahvas tuleb jala läbi metsa.
Siin on tõesti palju sääski. Me ei tea, mis juhtub siis, kui vihma sajab: kas jääb publik mutta kinni ja etenduse algus viibib või lükkub hoopis päikeselisele päevale ... See metsatulek on ühtepidi 60–70ndatelik, aga ...

Urmas Vadi:

Selle näidendi ajalugu on selline, et alguses pidi tulema sellest film, aines oligi 60ndate lõpp, 70ndad, Tartu teatriuuendus, aimatavad tegelased ja prototüübid, Vaino Vahing ja see põlvkond. Mind on see põlvkond kogu aeg huvitanud. See tundub kuidagi hästi oluline aeg eesti kultuuris. Arvan, et see, mida nad tegid, kestab praegu edasi. See on hästi oluline põlvkond.
Oli kohe mõte, et filmis võiks seda Vahingu tegelast mängida Üllar. Filmi eelarve läks hästi suureks ja film ei jõudnudki kuhugi. Asi jäi seisma, ja kui Üllarit nägin, rääkisin ikka, et võiks teha filmi. Lõpuks jõudsime selleni, et võiks sellesama materjali teatris ära teha. Mõlemale turgatas pähe, et see võiks olla kusagil väljas, suvelavastusena.
Lugu ise on selline, et psühhiaater lahkub haiglast ja loob endale erapraksise ühte metsa. Sinna tulevad tema juurde külalised ja hakkavad igasugused asjad toimuma. Vaatepunkt ongi kahes ajas: 70ndad, mis on hästi tinglik, ja teiselt poolt tänapäev. Minu jaoks see teatriuuenduse aeg tundub midagi hästi murrangulist, täis uut lootust, soovi midagi teha. Teine rakurss on aeg, kuhu välja jõudnud oleme. Pole enam, et loeme samu raamatuid, on meeletu paljusus, mis on hästi lahe asi, aga samas kaob ära konstant. Lõpuks tekib paljusus, milles ei oskagi enam valida, mida lugeda või üldse teha. Raamatupoes on valik nii suur, et lõpuks ei valigi midagi. Olemegi asjaga jõudnud niikaugele, et oleme tulnud metsa.

TEATER
“Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel.”
Lavastaja Urmas Vadi.
Kunstnik Laura Pählapuu.
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia).
Esietendus 8. juunil Karmi talus.

Tagasi üles