Aruküla taastajate auks

Viru-jaagupi endine koolimaja.

FOTO: TEET SUUR/VIRUMAA TEATAJA

Vene vägede ülemjuhataja kindralfeldmarssal Boriss Šeremetjevi ettekandest tsaar Peeter I-le: “Mu isand, ei ole enam midagi hävitada! --- Kõik kohad on tühjad ja lagedaks tehtud. Mehi, naisi ja lapsi on võetud vangi tuhandete kaupa, samuti hobuseid ja veiseid. --- Lehma saab nüüd kolme, lamba kahe, lapse ühe denga eest, suurem laps maksab grivna, atõni eest saab neli tükki. --- Keda kaasa ei saadud võtta, pisteti läbi või raiuti tükkideks. Kogu Liivimaa ja osa Eestimaast on tühi, need kohad on veel ainult kaardil olemas.”

Kui 1703. aastal põletasid Šeremetjevi kõrilõikajad maha kõik Viru-Jaagupi kihelkonna külad, siis inimesed tapeti. Aruküla elanik Elfriede Stromann (sünd 1905): “Pärast Põhjasõda ei olnud Arukülas mitte ühtegi peret.”

Põhjasõja viimane lahing peeti siinmail Vinni ja Pajusti vahelisel väljal 1708. aastal. Eesti alade vallutamisega 1710. aastal sattusid senised Rootsi provintsid Eestimaa ja Liivimaa kahesajaks aastaks Vene tsaaririigi võimu alla.

Eesti talupojad jäid pärisorjadeks 1816. aastani, mõisnik võis neid pärandada, vahetada, müüa. Sõjaeelne näljaaeg, sõjaaegne hävitustöö ja sõjajärgne katk vähendasid rahvaarvu tänase Eestimaa alal kolmveerandi võrra. Ellu jäi vaid veidi üle saja tuhande inimese! Viru-Jaagupi kihelkonna 1249 inimesest pääses sõjale järgnenud katkusurmast 496 inimest. Nende seas meie suguvõsa esivanemad.

Pärast Põhjasõda lasi Kulina tollane mõisnik ehitada mahapõletatud Immesso karjamõisa asemele Rakvere-Simuna ja Aruküla-Kulina teede ristmiku ümbrusse esimesed õlgkatustega rehielamud mõisa talupoegade jaoks. Elu hakkas senisest asukohast veidi ida poole nihutatud Arukülla tasapisi tagasi jõudma.

Nähti kujuteldamatult palju vaeva uute eluasemete ehitamisega, põldude rajamisega, laste kasvatamisega. Aruküla oli ärkamas ja ärkas teisele elule. Just seda sündmust tähistatakse tänavu 1. juulil Arukülas toimuval Kalade-Kellode-Kelude suguseltsi XIX kokkutulekul, kus muu hulgas esitletakse Arukülast pärit Raely Viirsalu raamatut “Aruküla talud” ning avatakse Aruküla taastamise alguse 300. aastapäevale pühendatud mälestusmärk Aruküla-Kulina maantee ääres. Kolhooside-sovhooside ajal maantee äärde kuhjatud põllukivid saavad nüüdsest uue tähenduse: suurim neist pühendatakse kõikidele Aruküla taastajatele möödunud 300 aasta vältel, iga suurem kivi kangrus sümboliseerib ühte Aruküla ajaloolist talukohta.

Kalade-Kellode-Kelude suguseltsi alusepanija, Voorelt pärit mõisa rehepapi Kusto Kello poeg Johann Kello (1843-1916) oli siinmail esimesi, kes ostis endale Kulina mõisniku käest Arukülla Muti talu ja kasvatas üles 11 elus edasipürgivat last. Muti Juhanil, nii teda kutsuti, oli kaks naist. Esimene naine, neiupõlvenimega Eva Klammer (1849-1880), sünnitas Johannile tütred Anna (sünd 1869), Anu (1872), Leena-Maria (1874) ja Miina (1876).

Anna koos Mart Männikuga pani aluse Männikute suguvõsale, Anu koos Jaan Kalaga Kalade suguvõsale, Leena-Maria koos Jakob Krüüniga Rohtsalude suguvõsale ja Miina koos Juhan Strömbergiga Strömbergide suguvõsale. Johanni teine naine, neiupõlvenimega Mari Karjus (1858-1942), sünnitas perekonda pojad Gustavi (1881, minu vanaisa), Jüri (1883), Eduardi (1887), Jaani (1889), Johannese (1895) ning tütred Anete (1892) ja Liisa (1900). Anete ja Jaan Kask olid alusepanijaks Kaskede suguvõsale, Liisa koos Otto-Roman Raudkepiga Raudkeppide suguvõsale.

Eva, Mari ja Johann Kello järglaste esimese kokkutuleku korraldas 1977. aastal Näsus August Kala, teise 1978. aastal Arukülas Heinrich Rohtsalu, kolmanda 1979. aastal Tudus Arno Kelu. Pärast seda kuni tänaseni on kokkutulekuid korraldatud iga kahe aasta tagant.

2000. aasta kokkutulekul avasid meie suguvõsa liikmed Arukülas Muti talu eluhoone juures oma esivanemate auks rändrahnule kinnitatud mälestustahvli ning istutasid pereisa ja tema kaht naist sümboliseerivad kolm pärna.

Mälestusmärgi õnnistas EELK Viru-Jaakobi koguduse õpetaja Tarmo Linnas. Kohal olid Johann Kello järeltulijad Austraaliast, Argentiinast, Jaapanist.

Raely Viirsalu 2012. aasta andmeil oli Arukülas kunagi 59 talu. Esimese hoobi küla elule andis Teine maailmasõda ja sellele järgnenud küüditamine-kolhooside loomine, teise – Eesti vabariigi taastamine. Nüüd ei ole Arukülas mitte ühtegi põllumeest! Endiste talude põllumaad on renditud võõrastele, noored on külast lahkunud. Kunagi pulbitsenud küla- ja seltsielu on hääbunud. Kurb.

Jääb vaid lootus, et tulevad tagasi ajad, mil taluperemees ja põllumehe töö tõusevad Eestis jälle ausse. Teadmine, et meie esivanemad on sajandeid Arukülas ja mujalgi oma elu korraldamise eest võidelnud, et nad on tundnud rõõmu maaelu üle, peaks andma tänapäeval ning tulevikuski jõudu ja tahet korraldada elu maal, ka Arukülas, oma esiisade vääriliselt. Nii, nagu teevad seda Anu ja Jaan Kala järglane Indrek Klammer ning Leena-Maria ja Jakob Krüüni järglane Mäidu Rohtsalu. Ei ole kahtlust selles, et parema elu taastamise eest maal peavad nende meeste kõrval hoolt kandma Eestist valitud maainimesed europarlamendis, riigikogus, valitsuses, vallavolikogudes.   

Kohtumiseni Viru-Jaagupi kalmistu värava juures 1. juulil 2012 kell 11. Käime Johann Kello perekonna puhkepaigas ning sõidame seejärel koos Arukülla raamatu “Aruküla talud” esitlusele ja Aruküla taastamise alguse 300. aastapäevale pühendatud mälestusmärgi avamisele.
 

Tagasi üles