“Siin on s*tt saund, seda ei maksa tähele panna,” märgib Rakvere rahvamaja keldris proovi tegeva bändi Airheads solist Rainz. Tegelikult pole saundil häda midagi, sest esimese loo lõpuks on kadunud kogu rõske keldri pisut rusuv tundmus ning tekib iha suvesooja õhtu ja vabaõhukontserdi järele.
Rahvamaja bändiruumis keldrivõlvide all on alati pisut sügis. Õhk on tummine põrandat katvast vanast mistrast ning trummitaldrikute metall lisab päevinäinud ruumile oma raudset hingust.
Trummikomplektid ongi need, mis paari suurema kõlari kõrval ruumis domineerivad. Muidu on kogu muusika tegemiseks kasutatav arsenal üsna tagasihoidlik. Greendaylikku punkrokki viljelev Airheads tõuseb selle tagasihoidlikkuse seest aga fööniksina ning ühes muusikaga kaob ruumi väiksus – korraga on kõike justkui palju rohkem.
Ilmselt tunneks igaüks, kellele saab osaks Rakvere noorema generatsiooni seas tegija bändi individuaalkontsert, end üsna erilisena. Airheads, koosseisus Rainz (kitarr, vokaal), Martin (trummid) ja Tanel (basskitarr), on tegutsenud nüüdseks peaaegu kaks aastat. Muusikaga on aga kõik kolm noort meest seotud olnud nii kaua, kuni nad ennast mäletavad.
“Enne Airheadsi sai ikka igasugust kraami tehtud,” meenutab Rainz ja lisab, et ega enam ei kujutakski elu ilma bändi ja muusikata ette. Just müra on see, mis talle meeldib – müra ja mõnus vilin, mis pärast proovi kõrvu jääb.
Proovitegemiseks saavad “õhupealased” kokku korra nädalas, selleks piisavat prooviks täiesti. Tögamisi tunnistatakse, et kui Tanel pealinna poleks kolinud, tehtaks ehk sagedamini, sest lisaks proovile ja muusika tegemisele on tore sõpru ka niisama kohata.
Harjutamise käigus tekkiv sünergiline koostoime viib selleni, et algul ujedalt, ehk kõrvaltvaatajast pisut segatud alguse saanud musitseerimine võtab üha hoogsama kuju. Ega Airheadsi kaua istudes kuulata ei kannatagi, see pole “selline” muusika, millele mõnel rahvamaja sametpingil kaasa elada saaks.
Ehk saakski, kuid siis võib jääda midagi hinge kripeldama. Midagi, mis jäi välja elamata ja välja laskmata, seega nõuab tõsist kangelaslikkust, et kitsukest prooviruumi mitte hüpleva-kargleva tantsuga täita.
Rütm ja muusika ongi kõige olulisemad, kindlasti tähtsamad kui sõnad. Seda kinnitavad kõik kolm bändimeest justkui ühest suust. Samas ei alahinda Martin ja Tanel sugugi Rainzi värsivoolimisoskust, sest just tema sulest tulevad kõik sõnad.
Laulusõnade meister ise jääb aga suhteliselt tagasihoidlikuks ja tunnistab, et mis tal hädaga üle jääb, lisades, et Airheadsi kontserdile ei maksa siiski ainult lüürika pärast tulla. “Sõnu saab ka luuleõhtul,” on ta resoluutne.
Seni on Airheadsi lugude repertuaaris vaid enda looming, kaveritega pole veel algust tehtud. “Eks uusi lugusid võtame plaani siis, kui on rohkem aega. Enne mõnd esinemist oleks üsna riskantne hakata midagi uut katsetama,” tõdeb Martin.
“Ja lihtne peab olema! Lihtne ja lööv,” kinnitavad sõbra sõnu Rainz ja Tanel, tunnistades, et ega mingi väga keerulise kompositsiooniga ei saakski vist hakkam, sest pillimängu on trio õppinud omal käel.
Tõesti! Kõlab uskumatuna, aga ükski kolmest muusikust pole päevagi mõne muusikakooli klassis veetnud või õpetaja juhendamise järgi pilli käsitsemist õppinud.
Kuid mängleva kergusega tuleb lugu loo järel, muusikameeste omavaheline suhtlus taandub märksõnadele, millest kõrvalistel isikutel on raske, kui mitte võimatu aru saada. Aga see kõik toimib, tekitades kahetsust, et ise ei ole pillimängu selgeks õppinud – Rainzi, Taneli ja Martini tegutsemist jälgides peaks see ju imelihtne olema.
Kõik ei olevatki alati lust ja lillepidu, sest bändiruumi jagamine teiste musitseerijatega toob kaasa asjatut peavalu ja lisatööd. Näiteks olevat üsna tavaline, kui enne prooviga alustamist peab midagi remontima, sest eelmised kasutajad on ruumis lõhkunud.
Lisaks olevat sageli üht-teist kadunud või luba küsimata lihtsalt ära võetud. Ka seekordses proovis tuleb läbi ajada ilma mikrofonita, sest see on teadmata suunas rändama läinud. Ilma mikrofonita aga laulu pole ja nii piirdutaksegi enamasti instrumentaalpaladega.
“Uksed võiksid kindlalt lukus olla ja igaüks ei tohiks võtit kätte saada,” pakuvad bändimehed välja omapoolse lahenduse, kuidas ruumis oleva tehnika turvalisust tagada.
Samas on rahvamaja keldri prooviruum Rakveres ka ainus, mida kasutada saab. Rainz meenutab huumoriga, kuidas kunagi tehti isegi garaažis proovi. “Õues olid miinuskraadid, garaažis oli mõni kraad soojem, aga mitte oluliselt. Näpud olid jääs, aga ikka oli vaja suruda.”
Küsimusele, kas ei ole plaanis pürgida ka laiema publiku ette, saada tuntuks Eestis, Euroopas, maailmas, reageerivad kõik kolm esiti väikese muigega ja nendivad siis, et ega Kanada kontserdist ära ei ütleks, kuid näiteks plaadi väljaandmiseks oleks vaja korralikku stuudiot.
“Kui juba midagi välja annaks, siis teeks seda korralikult. Jama ei taha enam teha, seda on tehtud piisavalt,” ütleb Rainz. Viimaks selgub, et väga pole ka pingutatud, et staariks püüelda, kuna praegu piisab täiesti kohalikest esinemistest ja lihtsalt lõbu pärast muusika tegemisest.
“Pealegi – kes meid kuulata tahab, saab alati teha seda live´s,” leitakse lõpuks lahendus ka nende jaoks, kes Airheadsiga siiani tutvust teinud ei ole, kuna poodidest nende plaati ei leia.
Aga milline on ühe bändi elu Rakvere-taolises väikelinnas? “Kui Kära Kantsi ei oleks, siis oleks päris niru,” pahvatab Rainz, sest pubi olevat sisuliselt ainuke esinemisvõimalusi pakkuv koht Rockveres.
Suvel saavat muidugi ka mõnel vabaõhuüritusel üles astuda. “Näiteks Rakvere linnapäevade ajal oleme ikka esinenud, sel korral saab meid näha reedel pool kuus keskväljakul ning laupäeval pool viis Virumaa Teataja kultuuriõuel.”
Kuid kui esinemisvõimalusi oleks rohkem ja tehnika olemas, küll siis kohalikke noortebände veelgi enam tegutseks – selles on Airheadsi kutid kindlad.
Viimaks vajab lahendust ka bändi omanäolise nime müsteerium. Peas keerlevad variandid sellest, kuidas kolmik ühise laua taga istudes terve õhtu ja öö bändi nime üle pead vaevas või siis sellele hoopis mingi humoorika eluseiga läbi sattus, kaovad sama kiirelt, kui tekkisid, sest selgub, et nimi on leitud hoopis Google´i abiga.
“Oli kiiresti nime vaja, otsisime internetist ja see tundus kõige parem,” selgitavad kõik kolm bändile nime leidmist. Ei midagi poeetilist ega kangelaslikku, samas tuleb au anda – nimi on meeldejääv ja tabav. Mida veel ühelt rokilikku punki esitavalt bändilt tahta?
S*tast saundist pole jälgegi, hoopis mõnus värin hinges, vilin kõrvus ja kõige selle üle kannatamatus Airheadsi jälle ja veel kuulata. Aga sel korral päris kontserdil. Sügisest keldrivõlvide all on saanud suvi.