Janika Saar on Jaanioja mamsel. Jaanioja asub Lääne-Virumaal Võsu piiril, kus on piisavalt metsa ja maad, et laps saaks vabalt joosta. Mamsel on aga selline tegelane, kes oskab ka argipäeval jutustada muinasjutte ning mõistab tikkida, õmmelda, punuda, kududa, sõlmida, sättida, lõikuda, kleepida, voltida.
Mamsel oskab mõistagi veel mitut-setut liigutust, mis annavad paberile, kangale, lõngale elu, ja kui vaja, siis täiesti vanale ja pealtnäha tarbetule asjale uue põneva otstarbe. Ning ta õpetab seda kõike ka teistele hoogsalt ja rõõmuga.
Lapsed on saanud nii vanemate kui lasteaiarühmadega käia Jaaniojal meisterdamas ja laagrites juba kaheksa aastat. Mitmed on käinud mitu korda, sest mamsliga koos oldud aeg on andnud neile vahva elamuse isetegemisest ja maailma avastamisest ning nad tahavad ikka ja jälle tagasi tulla. Nii et Jaanioja mingit ekstra reklaami oma ettevõtmistele ei tee, sest ajad on niigi kõik broneeritud.
Viimastel aastatel on mamsel Jaanika aga märganud lastes muutusi: mida aeg edasi, seda saamatumad on lapsed kääridega, sõlme tegemisega ja teiste elementaarsete oskustega, mis II klassiks võiksid juba omandatud olla.
Kui 14 aastat tagasi meisterdati lastega riidest nukk, kellele õmmeldi lõngast juuksed ja tikiti silmad, siis vähehaaval nukku lihtsustati, asendades silmade tikkimise joonistamisega, kuni leiti, et kõik operatsioonid osutuvad enamiku laste jaoks liiga keeruliseks.
Nõnda töötati välja üha uusi ja lihtsamaid meisterdamisprogramme – et lapses tekiks ikka meeldiv hakkamasaamise ja loomise emotsioon.
Tänavu koosneb meisterdamisosa lõikamisest ja teipimisest. See on lasteiaialõpetajatele ja algklassilastele enamasti jõukohane, kuigi tuleb ette, et kõik ei saa ka sakkide lõikamisega hakkama (need võivad siis teha lihtsalt sälgud) või tekib tõrge mõõga kujutise joonistamisel (tehakse tibatilluke mõõk paberi ühte nurka, kasutades arvutiekraanilt tuttavaid mõõtmeid, ja siis ollakse hädas, et mismoodi ma selle küll välja lõikan ja kuidas mängin).
Hommikul, mil Virumaa Teataja mamslile töövarjuks on, saabub Jaaniojale pealinna lasteaiarühm – oma lõpuekskursioonile. Vaevalt bussist maha astunud, asuvad lapsed oma kottidest välja kraamima sääsetõrjevahendeid, kuigi ükski sääsk pole jõudnud veel rünnata.
Mamsel sekkub ja ütleb, et sääsemürki pole küll vaja – on sääsetõrjumise liigutused, ning näitab ette, kuidas saab käsi hoogsalt ette-taha ja paremale-vasakule liigutada. “Ja pealegi, me liigume nii kiiresti, et ükski sääsk ei saa meid kätte,” kinnitab ta.
(Elu on näidanud, et kui kolmekümnene grupp kõik end pealaest jalatallani Offi täis pihustab ning pärast metsaretke meisterdamisruumi läheb, siis ei aita ka see, kui aknad pärani hoida – ikka matab keemia hinge. “Ja mahetoidu söömisel pole sügavat mõtet, kui sa endale Offi näkku lased,” leiab mamsel.)
Lapsed on päri, pistavad oma tõrjevahendid kotti tagasi ja järgnevad mamslile, kes jutustab haaravalt muinaslugu. Üle silla metsateele suundudes on sääsed muidugi platsis, kuid lapsed end neist häirida ei lase. Küll aga rikuvad reeglit kasvatajad ja piserdavad endale siiski vargsi tõrjevahendit.
Lapsed järgnevad mamslile, kel abiks uduhaldjas. Haldjas esitab igas peatuskohas lastele mõne küsimuse. Näiteks vana kuusepuu all seistes küsib ta: mis puu see on? Lapsed pakuvad paju, tamme ja veel mõnd puud. Vihjete andmisega oskab keegi pakkuda ka kuuske ning rühm saab edasi liikumise loa. Veelgi keerulisemaks osutub mõistatus: mis puu see on, mis õitseb praegu ja millel on lumivalged õied? Pärast T ja O etteütlemist, pakub üks lastest arglikult “toomingas”.
Teadmise võrra targemad, liigutakse üha uutesse ja uutesse paikadesse, kus on vaja midagi üles leida või mõnele mõistatusele vastata. Ajal, mil lapsed mustikapuhmaste vahele peidetud nukku otsivad, läheb paarikümne meetri kauguselt mööda põdrapere. Ükski laps otsimistuhinas põtru ei märka, see eriline hetk jääb vaid täiskasvanute tabada.
Aga lapsed on siiralt haaratud ja rõõmsad, joostes metsateel ning lahendades ülesandeid. Ajaks, mil jõutakse tagasi maja juurde, kus ootab meisterdamine, on nad parasjagu jõudnud endast pingeid välja joosta ning positiivseid emotsioone koguda.
Meisterdamistoas saavad poisid – tulevased rüütlid – lõigata endale paberist kiivri ning kaunistada kilbi. “See on selle suve mood,” teatab mamsel ja kinnitab randme ümber kaks “kilpi”, mis on tehtud pabeririba kinnitamisega papptaldriku külge.
Poistel on fantaasiat piisavalt ning nad asuvad innukalt oma salamärke kilpidele joonistama. Ka kiivritegu pole nende jaoks tuumateadus ning nad tulevad edukalt toime ette joonistatud kaare väljalõikamisega ning lasevad mamslil paberi oma pea ümber paraja koha pealt teibiga kiivriks ühendada.
Tüdrukutel on natuke raskem ülesanne – nendel tuleb paberi üks serv lõigata sakiliseks – sellest saab printsessikroon. Piigad on osavad, käärid sakitavad kenasti nende käes sälke. Ja krepppaberi lintidest ning punasest kleeppaberist valmivad kaunistused.
Tüdrukud meisterdavad ka endale võlukepikese, kasutades joogikõrt, sulgi ja paelu. Igaüks teeb just nii, nagu talle meeldib. Mamsel ei sekku, ei näita ette, kuidas on “õige”, vaid iga laps saab ise katsetada.
Tänavu on mamsel kehtestanud esimest korda ka reegli, et lapsevanemad ja kasvatajad-õpetajad ei saa meisterdamise juures olla.
“Õpitud abitus ja omandamata oskused ei lase loogilisel mõtlemisel tööle hakata. Ilma abistava jõuta saame ikka igaüks käe valgeks, muidu emad kleebivad ja kaunistavad ning laps tõstab krooni pea kohale – vaata, ma ISE tegin. Missugust kutset selline laps suudab omandada?” arutleb mamsel Janika.
Ja lapsed meisterdavad õhinal, katsetavad ja proovivad, kuidas üks või teine asi toimib. Igaüks saab hakkama.
Kui kroonid-kilbid valmis, algab kuninga ja kuninganna valimine. Printsessid riietuvad õhulisse kleiti ning rüütlid tõmbavad keebi ülle.
Poisid teevad väärikaid rüütlisamme ja kaitsevad kuningriiki, tüdrukud hõljuvad aasal ja igaüks neist on just see kaunimaist kaunim. Printsessid valivad kuninga ja rüütlid kuninganna. Kõik on elevil.
Selle rühma puhul läheb väga libedalt ja valutult, kuid mamsel Janika ütleb, et väga tihti palutakse lasteaia lõpurühmas kuningas ja kuninganna valimata jätta, sest lapsed, kes valituks ei osutu, võivad kurvastada ja trauma saada.
“Minu seisukoht on, et kui laps ei suuda elada üle seda, et ei saa kuningaks, siis ei ole ta ka kooliküps. Õppimine on ikka üsna stressirikas,” leiab Janika Saar ja lisab, et tema arvates rikub pidev eduelamus lapsi, nad ei ole valmis ootama, pingutama ja kannatlikud olema.
Lasterühm veedab Jaaniojal muljeterohke päeva ning mamsel märgib, et neid lapsi vaadates jääb mulje, et lootus pole veel kadunud. Paraku kipub sellise käelise taseme ja suhtumisega rühm olema pigem meeldivaks erandiks.
Kuid Jaanioja jätkab omanäoliste lasteprogrammidega, kus meisterdatakse asju, mida poest osta ei saa. Need on tavalised asjad, mis nüüd on muutunud erilisteks.