Kuidas muuta elekter kodus ohutuks?

Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Elekter meie kodudes on sedavõrd tavaline, et kipume unustama sellega seotud ohte. Päästeameti statistika on aga kõnekas. 2011. aastal süttis 35 hoonet elektriseadme vale kasutamise tõttu, 130 hoonet elektriseadme rikke tõttu ja 182 hoonet rikke tõttu elektrijuhtmetes. See teeb kokku pea 350 põlengut, mis on alguse saanud elektriseadmest või -süsteemist.

Koduste elektriohtude märkamiseks ei pea olema spetsialist. Enamiku ohuolukordade likvideerimine on jõukohane ka elektrikuhariduseta inimesele. Alljärgnevate levinumate vigade kõrvaldamine või vältimine on heaks alguspunktiks oma kodu ohutumaks muutmisel.

1. Siseruumi elektriseadmed niisketes oludes

Elekter ja vesi ei ole sõbrad. Just seetõttu tuleb nii vannitoas kui ka õues kasutada niiskuskindlaid elektriseadmeid ja -tarvikuid, mis on maandatud ja varustatud rikkevoolukaitsmega. Ostuhinnalt on need kallimad kui kuivadesse ruumidesse mõeldud seadmed, kuid niisketes tingimustes on nende kasutusaeg kindlasti pikem.

Kuivadesse ruumidesse mõeldud tehnika rikneb niiskusega kokku puutudes kiiresti, tekivad lühised ning ka elektrilöögi oht. Vannitubades tuleb jälgida, et elektriseadmed ei puutuks kokku veega, kütteperioodil on suureks ohuallikaks avatud kütteseadmed, näiteks soojapuhurid. Nii vannitoas kui köögis tuleks käed alati kuivatada enne niisketesse tingimustesse mittesobivate elektriseadmete kasutamist.

2. Katkise isolatsiooniga elektrijuhtmed

Kõiki elektriseadmete juhtmeid ja pikendusjuhtmeid tuleb regulaarselt kontrollida. Ohumärgid on rebenenud isolatsioon, muljumised, ebatasasused isolatsioonis ja põletusjäljed. Tavaliselt haaratakse siis kleeplindi järele, kuid tegelikult pole see ohutu.

Paksu teibi või isoleerpaela kuhja all on vigastatud juhtme ühendus kehv ja juhtme kasutamisel tekib ülekuumenemine. Eriti ohtlik on asi siis, kui vigastatud koht juhtmes on isoleeritud süttiva materjaliga, näiteks paberteibiga. Ühtlasi ei tohiks elektrijuhtmeid peita vaiba alla. Esiteks suurendab see juhtme muljumise või isolatsiooni rebenemise ohtu, teiseks ei ole nõnda võimalik ohumärke õigel ajal tähele panna ning kolmandaks suureneb seeläbi ka juhtme ülekuumenemise risk.

3. Pikendusjuhtmete liiga suur koormus

Kui pistikupesasid napib, on abimeheks pikendusjuhe. Sageli on ühe pistikupesaga ühendatud koguni kolm või neli pikendusjuhet. Pikendusjuhtmeid võib muretult kasutada lambi või teleri toiteks. Küll aga tekib arvestatav oht, kui ühendada pikendusjuhtme taha võimsaid elektriseadmeid või kui ühendada omavahel mitu pikendusjuhet. Ohtlik on just pudelikael, mis tekib enamasti seinakontaktis või pikendusjuhtmete ühenduskohtades.

Ülekoormamise levinud märgiks peamiselt vanade elektrisüsteemide puhul on pistikupesade põlenud augud.

4. Vanad pikendusjuhtmed ja juhtmestikud

Enamikus kodudes on endiselt veel kasutusel Nõukogude ajast pärit pikendusjuhtmed või seinakontaktiga ühendatavad “vargapesad”. Neid võib kasutada ainult madala koormusega seadmete puhul, nagu on laualamp, raadio või äratuskell. Kohvimasina või veekeetja ühendamiseks elektrivõrku need ei sobi, sest nende läbilaskevõime ei ole enamasti kuigi suur ja sellega tekib ülekoormuse ja -kuumenemise oht.

Vanemate majade puhul on probleemiks ka amortiseerunud elektrisüsteemid, mille tõttu ei kannata ühel ajal kasutada mitut võimsamat seadet, nagu veekeetjat, elektripliiti, pesumasinat, elektrikerist või mõnd elektritööriista. Parimal juhul tähendab see tüütut korkide väljalöömist, kuid halvimal juhul võib see kaasa tuua põlengu elektrikilbis. Lahenduseks saab siin olla vaid uue, nõuetekohase toiteliini ehitamine ning need tööd tuleb tellida professionaalidelt.

5. Liiga tugevad lambipirnid valgustites

Lambipirni valimisel tuleks jälgida valgustile märgitud maksimaalset lubatud võimsuse ehk vattide hulka (näiteks 40 W, 60 W, 100 W). Valida tuleks lambipirn, mis on soovitusliku võimsusega võrdne või sellest väiksem. Võimsust on alati kirjeldatud lambipirnil ja selle pakendil. Liiga võimas lambipirn võib kahjustada valgusti juhtmestikku, lambisoklit ja ka valgusti kuplit.

Keeratava sokli korral tuleb lambipirn soklisse korralikult kinni keerata. Lõtv kinnitus tekitab ülekuumenemisi ja rikub lõpuks sokli.

6. Katteta pistikupesad, logisevad lülitid

Katmata seinakontaktid kujutavad suurimat ohtu väikelastele, kuid võivad olla ohtlikud ka täiskasvanutele. Näiteks pimedas toas lülitit otsides ja mööda seina kombates võib näpp sattuda pistikupessa ning sel õnnetusel võivad olla kurvad tagajärjed.

Veelgi ohtlikumad on seinast välja turritavad juhtmed, mis pole ühendatud pistikupesa või lülitiga. Selliste juhtmete otsad tuleb kindlasti isoleerida ja ka avaus seinas katta. Elektriohtu kujutavad ka kõiksugu logisevad pesad ja lülitid, mis ei ole seina küljes korrektselt kinni. Seda seetõttu, et pesa või lüliti kasutamisel liigub ka elektrijuhe, mis võib saada vigastatud või tulla ühendusest lahti. Lüliteid ja pesasid tuleks regulaarselt kontrollida ja vajadusel uute vastu välja vahetada.

7. Elektrisüsteemi puudulik maandus

Selle vea tuvastamine ja likvideerimine eeldab professionaali abi, kuid on elektriohutuse tagamise seisukohalt ääretult oluline. Elektriseadmed on turvalised kasutada, kui neil on korralik maandus ehk ühendus maaga. Varasematel aastakümnetel maandati majade ja korterite elektrisüsteeme tihti torustike kaudu, sest torustikud olid alati maaga ühendatud. Praegu on selline tegevus täiesti lubamatu.

Paljudes majades on torustike uuendamisel kasutatud plastdetaile, mis on vana maaühenduse katkestanud. Samas on ühendused seadmete ja torustike vahel alles jäetud. Millist ohtu see kujutab? Kui elektriseadme isolatsioon rikneb, tekib olukord, kus seadme korpus satub pinge alla ja ühenduse kaudu torustikuga jõuab pinge maja teistesse osadesse.

Rikkis elektriseadme kasutaja ei pruugi probleemi tunnetada, samas kui mõnes teises korteris saab näiteks valamut, vanni või radiaatorit puudutades elektrilöögi.

Seda probleemi on võimalik lahendada ainult hoones tervikuna nii elektrisüsteemi uuendustöödel kui ka torustiku vahetamisel.

8. Elektrijuhtmetele mittevastavad kaitseseadmed

Kui elektrijuhtmestik on vana, kuid soov on ikkagi kasutada võimsaid tänapäevaseid elektriseadmeid, kiputakse probleemi nägema vaid kaitseseadmes, nagu on elektrikilbis asuvad kaitsekorgid, mis suurema koormuse korral välja löövad.

Naabrist haltuuramees võib küll 10amprise kaitsekorgi vahetada 16amprise vastu ja esmapilgul võibki see probleemid lahendada, kuid elekter on kaval. Probleemid võivad avalduda hoopis teises kohas, kust seda oodata ei oska.

Kui kaitseseade rakendub, ei ole enamasti probleem mitte liiga “väikses” kaitseseadmes, vaid näiteks selles, et majapidamise juhtmestik pole ette nähtud soovitud võimsuse läbilaskmiseks. Elektrivool otsib sel juhul nõrgimat lüli, milleks võib olla pistikupesa, seina sees olev harukarp või kinnisõlmitud juhtmed. Halvimal juhul võib nendes tekkida süttimine.

9. Isetegevus

Eestlased on leidlik rahvas ja seda on näha ka elektriseadmete ja -juhtmete parandustööde puhul. Näiteks puuritakse aastakümneid vanade pistikupesade augud suuremaks, et ühendada sinna võimsad tänapäevased seadmed. Isetehtud pikendusjuhtmeid leiab väga paljudest majapidamistest.

Levinud on juhtmete parandamine kleeplindiga. Kuna elektritöödel tehtud vead võivad üsna kurvalt lõppeda, tuleb tööd usaldada alati asjatundja hoolde.

Elukutselised elektrikud teavad, mida nad teevad, ning ei paranda ainult sümptomeid, vaid näevad ka probleemi sümptomite taga.