Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2009/02/11/131458t1h4573.jpg)
"Kooselu väikesed kuriteod" Rakvere teatris võtavad vaataja publikumiks keskealise abielupaari vaimsele/emotsionaalsele verelaskmisele kokkujäämise nimel.
"Romantikast ja hollywoodlikust idealismist kaugel asetsevana kannab mu näidend realismi märke ja pigem sondeerib inimloomuse keerukusi, kui lihtsustab neid," väidab näidendi autor Eric-Emmanuel Schmitt.
Paari toalahing, kus kõik valed lubatud, on timmitud sedavõrd elutruuks, et lavastust vaadates tekkis kohati küsimus, kas ja kuivõrd on olnud mõttekas panna võrdusmärk realismi ja reality vahele.
Salakaval Schmitt
Lisa osatäitja Tiina Mälberg avaldas ajaleheintervjuus lootust, et "Kooselu väikestest kuritegudest" tuleb ideaalne lavastus.
Gilles'i mängiv Erik Ruus tõdes samas, et pealtnäha kriminullid on tegelikult filosoofilised teosed.
Näitlejate ega lavastaja esietenduse-eelseid ütlemisi ei tohiks vahest teatrisse minnes aluseks võtta, aga samas oleks asjaosaliste sõnumi eiramine justkui lugupidamatus protsessi peaosaliste suhtes.
Võimalik, et näiteks kahekümnendaks etenduseks saab "Kooselu väikestest kuritegudest" ideaalne lavastus ka vaataja jaoks. Mitte küll geniaalne, aga turvaline ja asjalik.
Laval jäävad silma kõigepealt hallid toonid. Riina Degtjarenko loodud lavakujunduses domineerib mõõdukalt hallist mustani nüansseeritud värv, samu toone järgivad näitlejate kostüümid ja ka Erki Aule lavastus.
Labürindi kujund kandub põrandalt riiulisse ja eeldatavalt ka paari murdepunkti jõudnud abiellu.
Et näitlejad labürintpõrandast sirgelt üle sammuvad, on mitmetähenduslik.
Raamaturiiuli labürint ja sellest võimalikult lavastuses tekkivad seosed jäävad ühes saaliservas istujal lihtsalt nägemata, sest ta istub enam-vähem riiuli taga.
Aga selle-eest avaneb vaade maalidele, sellele vähesele, millel on antud ruumis/elus olla mittenärviliselt värviline.
Tegelikult on värvilised ka õunad, kleit ja kohver ning finaali matiundilik punane valgus (millele siiski ei järgne Undi kohustuslik-kirglikku tangot, vaid sootuks õrnem unelemine).
Tiina Mälberg ja Erik Ruus on rollides pühendunud. Ehk natuke liigagi, sest kõik on nii ehe, nii tõetruu, ent kuidagi saladuseta, teksti pöörastele pööretele vaatamata. Puudu jääb lavastuslikust saladusest.
Ilmsesti on Eric-Emmanuel Schmitti tekstid loomuldasa salakavalad.
"Kooselu väikesed kuriteod" loovad ahvatlusi, kuid nõuavad mehist kätt ja külma pead nende ohjamiseks. (Tema "Oscari ja Roosamamma" tekst andnuks suurepäraseid võimalusi lavastada see kitšiks.)
Mälukaotus on hea ettekääne, millele rajada lugu teineteise hingelisest paljakskoorimisest (laval on tõepoolest ka pikk nuga ... õunte tarvis), dialoogides on mõtisklusi ja teravaksminekuid ning tugevad eeldused kiireks forte-pingpongiks.
Need võimalused lähevad täiega käiku, pausi ja pianissimo't, millega vaatajat ootamatult rabada, on lavastuses kasutatud suhteliselt vähe.
Nii kipubki minema tõdede kui plakatite pildumiseks - käibefraasi ja filosoofilise tõdemuse vahe võib peituda üksnes intonatsioonis.
Tiina Mälberg on enese kannatama kujutlenud ja alkoholist abi otsiva Lisa jaoks valinud hallid jäisevõitu toonid.
Tema Lisa on viimseni kontrollitud, liigutustes, naeratustes, hääletoonides jäikuseni täpne ja väljapeetud.
Meest kohale kamandada oskab see naine hästi, aga oma siirama mina hoiab seitsme luku ja poosi taga.
Erik Ruusi Gilles on keskealine mees elust enesest, mõtlev mees, kes tõeliselt tahab taas oma naiseni jõuda, seekord vahendeid valimata. Või pigem vastupidi - neid väga täpselt valides.
Kummalisel kombel läheb erikruusilik soojus tekstiga paiguti vastuollu, aga samas võib Gilles'i silmavaade olla ka piisavalt kalk.
Mõlemad näitlejad mängivad üpris ootuspäraselt, üllatusi lavastuses ei sünni.
Vaieldamatult annavad "Kooselu väikesed kuriteod" vaatajale mõtteainet ja samastumisvõimalusi. Kuigi naine ja mees rapivad teineteist ja suhteid halastamatult, ei lase kirjanik näidendil muutuda abielu lahkamislauaks - amor vincit omnia ... Muidu poleks lool mõtet.
Teraapiline kava
Esietendusel heiastus, et tegemist on vaataja meeleolu suhtes tundliku looga, mida oleks mõistlik vaadata mitu korda - erinevas tujus ja ehk nii kaaslas(t)e seltsis kui ka päris üksi.
Võib juhtuda, et iga kord ilmnevad "Kooselu väikestes kuritegudes" erinevad nüansid ja kõik paistab hoopis teise nurga alt kui esimesel vaatamisel.
Traditsiooniks on saanud, et Rakvere teatri sisukad kavalehed pakuvad abi nii lavastusse sisenemiseks kui ka väljumiseks ehk eneseanalüüsiks lavastuse taustal.
"Kooselu väikesed kuriteod" (nagu ka "Top Dogs") lisavad testi ning hulga kasulikke nõuandeid, et teatrikülastaja kooselu- või abielu- või töösuhet õnnelikumale rajale juhtida. Mis on praegusel ebakindlal ajal mitmekordselt tänuväärne.
Jääb loota, et need, kes said testis alla 35 punkti, hakkavad lavastusest inspireeritult oma suhte kallal tööle ning juba mõne aja pärast teenivad enam kui 61 punkti ning võtavad vastu õnnitlusi, et nende abielu on väga lähedane ja kirglik.