Veenev visionäär ja sarmikas kuldsuu 150

Jakob Liiv Foto: Internet

Toomas Suumani monoloog Jakob Liiva asjus, kellest tema on kirjutanud näitemängu "Saksad sõitsid saaniga ehk kohtumisõhtu ühes vaatuses pisarate, kisa ja vaikimisega".

Et Jakob Liiv oli Rakvere linnapea, on suhteliselt marginaalne. Rakvere linnale on see vaieldamatult tähtis.

Milline ta võis olla linnapeana, on ta ise oma mälestustes kirjutanud. Minule ei ole see tähtis.

Teater ei ole kunagi vaadanud temast mööda. Täiesti tänu tema hullumeelsele ideele ja sellele, et ta suutis idee ka uskumatul moel volikogus läbi suruda, on teatrimaja siin püsti.

Oleme talle selle võlgu, hea, et teda vähemasti mäletame, ja seda oleme ka teinud. Teatri sünnipäev ja Jakobi haual käimine on täiesti loomulikud minu ja meie jaoks.

Kunagi kirjutasin näidendi, mille nimi on "Liivad", mis räägib kahest vennast - tollal veel elus olevast Jakobist Rakveres ja teda öösel kummitamas käivast vennast Juhanist.

See oli kummaline komistamine ... Juhani luuletusi olin ma ennegi teadnud, aga lugedes Tuglase monograafiat ja Jakobi mälestusi, kargas näkku üks väga jõuline kultuurikonflikt, mis vedeleb siinsamas õue peal maas ega pea teda kusagilt kaugelt välismaalt otsima.

Lühidalt ja labaselt seletatuna seisneb see selles, et üks vend kirjutas luuletusi, teine tahtis kirjutada, aga kirjutamine ei tulnud välja - ja siis ta ehitas teatri.

Kahe venna paradoksid

Mind on mõnatud selle eest, aga olen veendunud, et Jakobi kogutud teosed - Jakobi looming on ideelises vormis antud ja hiljem ehitatud teatrimaja, mis lõpetati pärast tema surma.

Nende kahe venna vahel tekivad ääretult põnevad paralleelid, vastuolud, paradoksid.

Olen aina arvanud, et suhestumisel oma rahva kultuuriga on mõtet ainult juhul, kui see on kirglik.

Mind huvitab oma rahva lugu, antud juhul oma rahva lugu läbi nende kahe mehe vaid sedavõrd, kuivõrd ta räägib siin ja praegu minuga: et ta mind puudutab teravalt, et ma näen seda teravust läbi oma rahva kultuuriloo jooksmas.

Teravust, millist siis? Ühelt poolt näen hetkelist ideelist ülitäpset konkreetsust ja sinna juurde masendavat, närivat haiget olemist, mis on loonud samal ajal tõeliselt geniaalset luulet; teiselt poolt ideena antud suurt teatrimaja linnas, kus inimesi nii palju, et kui vähegi järele mõeldaks, võiks paremal juhul natuke naerda ja volikogu saaks minna järgmise päevakorrapunkti juurde.

Aga idee esitaja oli nii veenev, et suutis Eesti erakonnad kokku saada - kõik olid nõus, kuigi oleks pidanud läbi nägema, et see vanker ei veere kuigi kaugele.

Põgusal vaatlemisel on tegu ju imega. Ei saa olla muud.

Alates "Liivade" kirjutamisest on Jakobi isik mind väga huvitanud, ääretult paelunud. Ta on äärmiselt vastuoluline, jõuline, edev, ääretult palju kanda suutev, arvestades tema teekonda Peipsi äärest siia Rakveresse, kus ta oma viimased eluaastad pidi nägema oma suurt ideed kinnilöödud uste ja akende­ga, sest raha lõppes otsa.

Ta suri enne, kui maja valmis sai. Tema saatus vormub minu jaoks antiikkangelase mõõtu tragöödiaks. See on mulle tähtis.

Olen püüdnud seda siin-seal - intensiivne ja emotsionaalne, nagu ma olen - pähe määrida mitmel kohtumisel teistele inimestele, aga see on minu viga olnud.

Olen liiga teinud. Nad ei ole seda millegagi ära teeninud.

Nad tahavad näha Jakobit sellisena - hulk inimesi tahab näha teda kirjanikuna.

See paneb mind natuke õlgu kehitama ja paremal juhul natuke naerma. Minu jaoks ta ei ole kirjanik. Teda vaadates unustan ma tema kirjandusliku poole täitsa ära, see ei huvita mind mitte kõige vähemalgi määral.

Tema isiklik suurus on hoopis milleski muus.
Ta on noid külakooliõpetajaid, kes XIX sajandi lõpus õhust võtsid oma võimaluse - nüüd on aeg käes -, tänu kellele loodi põhi, et oma riik üldse saaks tekkida.

Rahvas oli olemas, aga et rahvus võiks tekkida. Hoolimata iseendist, hoolimata oma tervisest, mis Jakobi puhul oli väga tugev.

Juhaniga nad olid kaunid vastandid, aga seda ma saan öelda praegu, ütleme siis, et nad on nii kohutavad vastandid, see oleks täpsem.

Võib vaid mõelda, millise eestimaise renessansshinge me oleks saanud, kui need kaks meest oleks ühte kehasse sündinud - midagi Leonardo da Vinci taolist.

Juhani paiskuv looming ja sinna juurde Jakobi jõuline ratsionaalsus ja võime veenda masse. See oleks midagi uskumatut.

Et nad on lahus ja eraldi, siis see traagiline pinge, naeruväärne pinge, mis nende kahe vahel on, muudab asja veelgi enam eestimaaliseks.

Selle teemaga ma olen tegelnud ja olen loonud Jakobist endale fiktsiooni. Jakob Liiv kui kunagi elanud reaalne isik mind enam nii palju ei huvita.

Museoloogiline väärtus tundub mulle igav ja tolmune ja ma ei viitsi. Need erinevad Jakobid, keda ma saan selle mehe pinnalt siin teatris töötades luua, huvitavad mind tohutult palju rohkem. Need võimalused, millega mängida.

Ühte võimalust katsetan nüüd lühinäidendis, mis räägib Jakob Liivast ja mis on väga lihtne, - kohtumisõhtu vormis.

Kohtumisõhtu surnud kirjamehe ja kooliõpetajaga. Nii nagu ikka neid korraldatakse: küpsised ja kohvilaud ja napilt rahvast, sest kes ikka kohtumisõhtutel käib, kui tuleb mõni klassik.

Nii kui sõnad "klassik" või "kultuur" kõlavad, normaalne inimene põgeneb, ja ega ma ei pane pahaks. Need sõnad on suuresti devalveerunud.

Ja miks peaksid inimesed igavatest üritustest osa võtma. Mõni jääb, saab aru, et ei olegi nii igav.

Lõppkokkuvõttes, kui on vaja, kui aeg on jälle säälmaal nagu 1980ndate lõpus, siis kuulati kultuuriinimest väga.

Järelikult siis oli tema aeg, ta kasutas selle ära. Praegu on ärimehe aeg ja kriisiaeg kõigele lisaks, kes ikka kuulata viitsib.

Jakobi karm mehelikkus, ta oli nii kuradi vaestest oludest tulnud mees, kes töö väärtust väga selgelt teadis, see ei ole mulle igav. Selle mõttega mängida.

Ma tegelikult juba ammu ei tea, millisest Jakobist ma räägin. Ma lähtun inimesest, kes kunagi elas, sest elulugu saab lugeda raamatust.

Lugege, uurige kuupäevi, mind ei huvita, absoluutselt. Muidugi ma tean. Niipalju kui materjali kätte saada on, loomulikult olen sellega tuttav, riigiarhiivini välja. Mul on märkmed selle kohta olemas, aga see mind tõesti ei huvita.

Mind huvitab väga teatraalsus temas, mis minu meelest Juhanis puudub. See, mida Juhanis ei ole, on Jakobis täiesti olemas.

Mul on olnud võimalik rääkida paari väga vana inimesega, kes olid teda rääkimas kuulnud. Nad kinnitasid seda, mida mina aimasin: ta pani paberi ära ja rääkis, ja kõik kuulasid, kõik said absoluutselt täpselt aru, et just täpselt nii tuleb teha, nagu see vana mees seal ees ütleb.

Mõtleme sellele, kui ta oli veel noorem mees, ta on ise seda kusagil ka väitnud, tegemist on silmapaistvalt sarmika mehega, kelle ees naised nõtkutasid põlvi.

Küllap ta perekonnaelugi ei olnud seetõttu väga kerge. Olla daamide magnet veel kõrges vanaduses, osata rääkida, väljenduda nii, et naised vaatavad vasikasilmadega - minu arust on see vägev, mulle meeldib.

Mulle meeldib ka see sõda, mis võis kodus olla sellel pinnal, kogu see vindumine. Õudselt lahe. Teatraalsus, mis selle pinnal avaneb ja väljendub, on väärt, et sellega tegelda.

Eriti veel, et selle mehe pilt ripub minu teatris, selle mehe büst on minu teatris ja see mees on pannud aluse sellele majale, kus ma olen.

Ma olen talle võlgu. Ta irriteerib mind, ta vaimustab mind, ta vihastab mind maapõhja välja.

Ja kui meil oleks võimalik üksteisega üle laua vestelda, siis ma kardan, et üle kolme lause me ei jõuaks, läheksime üksteisele kallale.

See mõte meeldib mulle samuti.

Õigus vaadata ja näha nagu näeb

Mulle meeldib mõte, et me ei oleks temaga mitte üheski asjas nõus, vähimalgi määral.

Eks ma püüaksin alguses muidugi viisakal kombel austust üles näidata, aga unustaksin selle kohe, sest mulle ei ole elu sees autoriteedid meeldinud, olen neid kogu aeg maha kiskuda tahtnud.

Sellepärast ma selle näidendi kirjutasingi.

Rõhutan - tegemist on fiktsiooniga. Minu poolt on see hommage Jakob Liivale tema 150. sünniaastapäeval.

Minu jaoks ei ole ta surnud, ta elab, ta on minu kõrval, ta saadab mind, sõimab, hoiatab, hindab oma ülimalt skeptilise pilguga, ajab mul koledal kombel hinge täis.

Aga noh, ma võin talle alati öelda, et ma ei loe raamatuid, mida sa kirjutasid, ma ei kavatse kunagi lugeda su novelle, luuletusi.

Kuigi mõni neist, viimane kord, kui lugesin, vaatasin üle asju - oli päris tore, värsid siit-sealt, mõningad stroofid hästi haaravad, aga võrreldes Juhani luulega, mida ma ikka nagu tunnen, on see ...

Kusjuures õudselt vahva on, et ta ise teab seda suurepäraselt, kannatab selle pärast, ehitab teatri linna, kus see on täiesti arusaamatu, milleks.

Ja kõik erakonnad hüüavad: "Hurraa! Õige! Tehkem, mehed!"

Kilplaste kari! Ja siis ühel hetkel on raha otsas ja vanamees käib ja kuulab, kuidas varesed kraaksuvad teatris, aknad on kinni löödud.

Ja siis lüüakse kuus lauda kinni.

Selles saatuses on midagi kaunist, midagi säravat. Siin puudub seebiooper, ei ole hollywoodlikku lõppu. See on Sop­hok­lese tüüpi saatus. Oidipus, Iokaste ... See on suur.

Mulle meeldib veel see, et ma näen, ja enam ma seda viga ei tee, et hakkan inimestele õudselt pähe määrima, et mu meelest te näete valesti.

Mul ei ole seda õigust, mitte mingil juhul. Kõigil on õigus vaadata ja näha nõndamoodi, nagu nemad näevad.

Sundida ei tohiks. Mind ei huvita, kas mul on õigus, mitte vähemalgi määral ei huvita. See tee, mis ma kirjutades läbi käisin, on ennekõike endale tähtis.