Ärge ostke kalleid jalanõusid

Kogenud meister Leonti Partus(vasakul) juhendab kingsepaõpilast Toomas Hermi, kes võttis haamri kätte vaid pildistamise ajaks. Foto: Arvet Mägi

Maailma ühe halvima elukutsega tutvumisel sai teooriatunnis selgeks, et need ajad on möödas, mil võis jalanõusid ostes panustada küll kallitele, kuid kvaliteedi poolest tuntud kaubamärkidele.

Juba veerand sajandit Rakveres Pikas tänavas väikest kingsepatöökoda pidav valgevenelane Leonti Partus (57) kutsus naerusui eelmisel kolmapäeval kingsepaõpilaseks tikkuva külalise koos fotograafiga oma töötuppa. Kitsuke ruum on täis jalanõusid ja nende parandamiseks vajalikke vahendeid. Ja see iseloomulik lõhn, mis jääb kunagise hommikuse Moskva rongi vagunis ja Tiffany äris poodlevatelt kuulsustelt levivate aroomide vahepeale.

Iga õpiprotsess algab teooriast, nagu juba teadis mõisavalitsejaks tudeerinud Joosep Toots. Kingsepaõpilase teooriatunnis selgitas Partus, et teda peab ülal keskklass. Rikkad ostavad kalleid jalanõusid ja palju. Seepärast nad kingsepa töökotta ei satugi. Vähem kindlustatud inimesed aga ostavad väga odavaid jalavarje, mis kiiresti katki lähevad ja mida parandada enam ei saa.

Jääbki üle keskklass. Seda Partuse hinnangul Eestis napib. Tavaliselt kliendid tänavad teda, kui oma tervenduskuuri läbinud jalanõud kätte saavad. “Mina tänan hoopis neid, sest tänu neile saan ma elatist,” selgitas Partus.

Vestluse katkestas klient ja kingsepp tõttas leti äärde. Eelnevalt räägitu tõestuseks tõi ta kaasa äsja ostetud odava suvekinga, millel tald katki. “Saepuru,” ütles ta rebenenud tallast näpuga mingit pudinat põrandale puistates. Seda kinga enam parandada ei saa.

Mees tunnistas, et viis aastat või natuke rohkem tagasi soovitas ta osta kallemaid jalanõusid, sest tuntud firmad tagasid ka kvaliteedi. Mõni naine koguni torises, et saapad on juba 15 aastat vastu pidanud, ära on tüüdanud ja tahaks juba ammu uusi, kuid kuidas sa need ära viskad, kui on vaja ainult kontsaplekke vahetada.

Nüüd see enam nii ei ole. Et raha oleks pidevalt ringluses, siis on ka tuntud firmad hakanud kavaldama. Aga nii, et klient seda ei märkaks.

Leonti Partus tõi näiteks spordijalatsi, kus pealmine osa on väga kvaliteetsest nahast ja peaks vastu 20 aastat. Tald – veel parem – käib 25 aastat. Aga nende vahele jääv kitsas osa, mida omanik ei märkagi, puruneb kahe–kolme aasta pärast. Ja parandada enam ei saa.

Tikk-kontsaga kingad andsid võimaluse teemasse süvitsi minna. Kui vanasti tehti jalanõu põhiosa, kuhu siis kontsad, tallad, rihmad ja muud detailid kinnitusid, tugevast kvaliteetsest nahast, siis tänapäeval tehakse see paberist. Jaa, lugesite õigesti – p a b e r i s t.

Aga sellest on veel vähe. Tugevduseks pannakse jalanõule metallist supinaator. Käimade eluea lühendamiseks tehakse see vajalikust lühem või kasutatakse metalli asemel puitu. Ja kui daam sellise “optimeeritud” kingakesega korraks vastu kivi klõpsatab, ongi king katki. Omanik aga arvab, et tema ise on süüdi.

Partuse sõnul tarbijakaitse siin ei aita, sest süüdlase tuvastamisel ei kaasata spetsialiste, vaid ametnikke. Seepärast arvas mees, et tarbijakaitse võiks kingadega seotud probleemide lahendamisel kaasata kingseppi.

Vahepeal teenindas Partus järjekordset klienti, kes imestas odava hinna üle. Tema jalanõu parandus läks maksma 3 eurot.

Eesti kauplustega aga on omaette lugu. Tellitakse odavat kaupa, kuid maha müüakse 200­– 300­protsendilise kasumiga. Partus tõi näite, et Saksamaalt külla tulnud vend kinkis ta perele neli paari tosse, mis tol ajal Eesti rahasse ümber arvestatuna maksid 500 krooni paar. Siinsetes poodides maksid täpselt samasugused tossud 2200 krooni.

Vend oli selgitanud, et Saksamaal on 30 protsenti juurdehindlust normaalne. Kui see küündib 35 protsendini, siis vaadatakse kaupmehe peale juba viltu ja teda päästab vaid veenev selgitus.

Näiteks kergitati üürihinda või muid püsikulusid.

Kvaliteeti võib tänapäeval oodata vaid käsitöölt. Partus on parandanud sõbra naise saapaid, mis olid ostetud Inglismaalt 22 000 krooni eest.

Teooriatunni katkestas taas üks klient, kes tõi äsja poest ostetud kingad, millel tald kogu ulatuses väga õhuke. See klient oli kas teadlik või aitas tal viga märgata naiselik vaist.

Partus selgitas, et kaks kolmandikku inimese raskusest langeb kannale. Seepärast peab see tallaosast olema tugevam. Klient oligi palunud kannaosa tugevdada.

Paraku aga tehakse mõnede kingade kontsad viletsast plastmassist. Kord pani Partus ühele kingapaarile kontsaplekke, kuid kruvi kontsa keerates see purunes. Viletsa materjali tõttu.

Ei jäänud kingsepal muud üle kui uus konts teha. Kliendile muidugi rääkis, mis juhtus, ja palus, et kui kingapaar järgmine kord parandusse läheb, öeldaks kingsepale, et konts on kergesti purunevast materjalist.

Partus unistas lapsepõlves autojuhi ametist. Onu töötas kingsepana ja poisike otsustas tema tegemisi vaadates, et kingsepaks ta kindlasti saada ei taha.

Juba Ukrainas Hersoni oblastis Uus-Kahhovka linnas elades hakkas pere maja ehitama. Noormees läks sõjaväkke ja kui sealt naasis, siis oli ta isa kaelani võlgades. Soovist peret aidata, läks Partus tehasesse tööle. “Suurt raha teenima,” sõnas ta ja lisas, et tehases maksti 300–350 rubla kuus, mis oli tol ajal hea palk. Paraku aga panid mürgised aurud nina verd jooksma ja tuli lahkuda. Isa kingsepast sõber kutsus ta enda õpilaseks. Kahe nädala pärast olid põhilised töövõtted selged.

Küsimusele, millal õpipoisist kingsepp saab, vastas elu näinud mees: “Kingsepp õpib kogu elu.”

Amet leiba ei küsi

Suvesarja eesmärk on tutvustada veebilehel ­careercast.com ­avaldatud ametite edetabeli kõige raskemaid elukutseid.

200 ametit reastati parimatest kõige hullemateni viie kriteeriumi põhjal, milleks on füüsilised nõudmised, töökeskkond, sissetulek, ­stress ja edasised väljavaated.