Naisekandmine Soome moodi - seda asja tuleb võtta mõnuga

KEEL VESTI PEAL: 2001. aastal tulid Sonkajärvil naisekandmises maailmameistriteks Margo Uusorg ja Birgit Ullrich. Eestlaste edust nördinud soomlased otsustasid, et edaspidi peab naine vähemalt 42 kilo kaaluma. Birgitile tähendab see nõue alast loobumist, Margole aga lisatrenni. Foto: Aarne Mäe

Jaaniõhtul võtab soomlane Joni Juntunen naise selga ning asub võidu jooksma oma hipodroomitraavliga – täpselt 20 aastat tagasi alanud naisekandmisvõistlus on võtnud sedavõrd hullud pöörded!

Joni Juntunen on üks paljudest, kes on saanud vanast legendist alanud omapärasest võistlusest innustust. Ta on osalenud korduvalt naisekandmisvõistlustel ning nüüdse jaaniõhtu raames püüab ta võita oma 17aastast hipodroomihobust, kes, tõsi küll, on praeguseks kunagise tippvormi minetanud.

Siin on veel üks nüanss – Juntunen võtab endale sajameetrise edumaa, jättes traavlile jooksmiseks 200 meetrit. Kui tavaliselt on hobune harjunud inimest vedama, siis seekord võtab Joni ise naise selga, et olla koduse Sonkajärvi vapiala vääriline.
Helsingist 500 kilomeetri kaugusel järvede vahel Sonkajärvil, kus päike suveöödel ei loojugi, valmistutakse samal ajal järjekordseteks naisekandmise maailmameistrivõistlusteks.

Sealse 5000 elanikuga linnakese keskuses asuva koolistaadioni taga mõõdavad  paar päeva varem rajameister Matti Martikainen ja turundusjuht Olavi Ruotsalainen rajaalust maad, taamal kaevab kopp auku veetakistuse jaoks.

Matti ja Olavi räägivad seejuures, et raja asukoht on aastate jooksul varieerunud, kuid põhiolemuselt on kogu ettevõtmine samaks jäänud. Raja pikkus on alati 253,5 meetrit ja sellel veetakistus, mida hullujussi parajasti kaevab.

Sinna on oodata kümneid paare võistlema ja tuhandeid inimesi vaatama. Kuid kõik oleneb ilmast. Jaaninädala algus toob Sonkajärvile vahelduvaid vihmahooge, järvedel peegelduvad sünkjad pilved.

Kas tuleb ka muud peale spordi?

“No tuleb-tuleb siia ka kõike muud peale spordi, see on reede ja laupäeva õhtul ning tantsusaalis on palju kontserte,” vastab Matti. Olavi rõhutab naisekandmisvõistluste ajal karaoke osatähtsust, mis valgetel öödel suurest telgist kostma hakkab. Lisaks tulevad sinna vanaautode näitus, käsitöömeistrid, rikkalik kultuuriprogramm alates hiphopist ja lõpetades tangoga. Sellele omapärasele sõule tuleb esinema ka hokiülekannete legendaarne reporter Antero Mertaranta ise.

Matti ja Olavi on mõlemad selle asjaga tegelenud kõik need 20 aastat. Alguses oli tegu vaid kohaliku laadaüritusega, siis läks asi suuremaks.

“Nüüd on see muutunud tõsiseks võistluseks, pole enam pelgalt meelelahutus,” märgib Martikainen. “Me püüame seda ikka hoida, et see huumor ja mäng säiliks,” lisab Ruotsalainen.

Seda meelt on ka naisekandmise võistluse idee autor Eero Pitkänen. “See on nii võistlus kui mäng, kuid põhiline, et see oleks kõigi jaoks vahva,” sõnastab ta asja mõtte.

Pitkäneni sõnul arvati alguses, et seda võistlust tehakse vaid 5-6 aastat, kuid maailmas tärganud huvi naisekandmise ja selle kaudu ka Sonkajärvi vastu on venitanud traditsiooni tänaseni. Praegu tegeleb selle unikaalse ürituse ettevalmistusega 10-20 inimest.
Eero Pitkänen on samuti enne 6. ja 7. juulil aset leidvat võistlust tööhoos. Kas ta on ka enda üle uhke? Mehe näole ilmub selle küsimuse järel mõnus muie, kuid ta ütleb kohe, et ega see raha sisse too, ainult palju tööd ja vaeva. Samal ajal näiteks ilmakuulus uudisteagentuur Reuters müüb seda materjali, nende jaoks on see äri. Ja isegi Brasiiliast tuleb meedia kohale.

Juubelipidustused aga tulevad vägevad, kohale oodatakse mitut tuhandet inimest, mitukümmend paari osavõtjaid, nende hulgas Austraaliast ja Ameerika ühendriikidest, Austriast ja Saksamaalt.

Sonkajärvi on Väike-Maarja sõprusvald ja tänu sellele on ka Väike-Maarjas aastaid naisekandmise võistlusi peetud, seda siis Eesti esivõistluste egiidi all.

Sonkajärvi valla kultuurijuht Eero Pitkänen on käinud siinseid võistlusi korduvalt kaemas, Väike-Maarjas koguni üle 30 korra.
Ta teab, et eestlased on võtnud seda võistlust väga tõsiselt, et meil on kiired mehed ja kerged naised. Isegi omamoodi stiil võeti Eestis naise kandmisel kasutusele. See kõik on pannud soomlasi pead murdma, kuidas võidud koju jätta. Nende jaoks oli see esialgu mõeldud ikkagi mängu, mitte tõsise spordialana. Nii on näiteks määratletud kandami minimaalne kaal.

Eero Pitkänen lisab, et juubeliaasta puhul tehakse naisekandmise võistlustest ka näitlejate osalusel kunstiline film, mis peaks valmima jõuludeks.

Kõik sai alguse naisteröövist

1992. aastast alates peetakse Soomes, Väike-Maarja valla sõprusvallas Sonkajärvil naisekandmise võistlusi, 1996. aastast toimub võistlus maailmameistrivõistlusena.

Võistlus põhineb ühel 19. sajandi Sonkajärvi ajaloolisel pärimusel, mille kohaselt võttis kohalik röövlipealik Ronkainen sealses piirkonnas hulgaliselt pahandusi tekitades oma bandesse vaid selliseid mehi, kes oma mehisust raskel võistlusrajal naise röövimisega tõendasid. Sel ajal oli naise röövimine naaberküladest üldiselt levinud komme.

Võistlusrada, mille juurde algselt kuulusid mitmed tarad ja ojad, on kohandatud tänastele oludele vastavaks.

Kuna Väike-Maarja on Sonkajärvi valla sõprusvald, paluti neile võistlustele osalema ka siinseid võistlejaid. 1997. a lähetas vallavalitsus Sonkajärvile kolm paari. Väike-Maarja võistlejail läks seal hästi ning siit tuli mõte teha samalaadsed võistlused ka Eestis.

Nii korraldatigi 1998. aasta 23. juunil Väike-Maarjas esimesed Eesti esivõistlused naisekandmises. Võistlusel osales 27 paari. Väike-Maarja vald omandas MMi korraldajatelt kaubamärgi kasutamise ainuõiguse Eestis ning võistlused viidi läbi ametlike Eesti esivõistlustena.

Naisekandmise maailmarekord kuulub 2000. aastast tulemusega 0.55,5 mitmekordsetele maailmameistritele Margo Uusorule ja Birgit Ullrichile ning nad on kantud Guinnessi rekordite raamatusse.

Info

Võistlustel järgitakse alljärgnevaid nõudeid:
ametlik võistlusrada on 253,5 meetrit pikk ning koosneb liiva-, muru- ja asfaltosast;
rajal on üks kuni meetrisügavune veetakistus ja kaks kuiva takistust;
kantav võib olla nii oma abikaasa kui ka keegi teine, kes tingimata peab üle 17 aasta vana olema ja kaaluma vähemalt 49 kg;
kõik osavõtjad tunnevad võistlusest rõõmu!
Allikas: Väike-Maarja vallavalitsus