Tarmo Linnas: “Kirik mugandub aina enam ilmaliku maailmaga”

Viru-Jaagupi kirikuõpetajal Tarmo Linnas (vasakul). Foto: Tairo Lutter

Viru-Jaagupi kirikuõpetajal Tarmo Linnasel  saab täna täis 50 eluaastat, ühtlasi tähistatakse pühapäevasel jumalateenistusel tema kümnendat aastapäeva Viru-Jaagupi koguduse ees.

Palun meenutage, kuidas te jõudsite Viru-Jaagupisse?

2002. aasta aprillis tulime Aasperest, kus me elasime, sest sealt oli suhteliselt mugav käia Tallinnas tööl Eesti Piibliseltsi piiblitõlke toimkonnas, kus ma sel ajal töötasin.

Teine töösuund oli Tartu, kus ma lugesin (ja loen tänaseni) heebrea keelt ja vana testamendi eksegeesi.

Mäletan, et tol ajal kasvas kiriku ja pastoraadi ümber hulga rohkem puid. Ja esimese asjana ehitasin lastele liivakasti.

Millised on need kümme aastat olnud, millised on helgemad hetked, mille üle on tulnud muret tunda?

Rõõmu on toonud hetked, mil rahvas on kirikus, sest kirik on ju inimeste jaoks rajatud. Muidugi saan ma positiivset energiat ja emotsioone inimestega suheldes, iseäranis koguduse liikmetega suheldes.

Heaks ei saa ma kiita protsessi, mille käigus kirik mugandub aina enam ilmaliku maailmaga. Inimesed kannavad paljud ilmalikud ja maised arusaamad ning praktikad kirikule üle. See ei peaks niimoodi olema.

Viru-Jaagupi on olnud tähtis kihelkonnakeskus. Pärast kooli lahkumist on see jäänud suure Vinni valla ääremaaks, ehkki asub üsna vallakeskuse naabruses. Kuidas te seda tõika kommenteerite?

Ajaloo jooksul on tekkinud ja kadunud suured impeeriumid. Kirik on üle elanud palju valitsusi ja võime ning eksisteerib edasi nii kaua, kui on vaja. Eks ajad muutuvad ja pendel liigub kord taas Viru-Jaagupi poole tagasi.

Te olete tegelenud ettevõtluse ja punkmuusikaga, kuidas jõudsite kiriku juurde?

Ma usun, et igal inimesel tuleb ennast leida, st leida üles oma koht selles maailmas. Ettevõtluse juures tundsin, et see ei ole päris see, mida ma tahaks ja peaks tegema. Ühel hetkel sain aru, et mulle küll meeldis raha saada (kellele ei meeldiks), aga mind ei huvitanud piisavalt raha tekitamine, st ma ei suutnud ettevõtlusele jäägitult pühenduda.

Muusika on minu elu lahutamatu osa. Aktiivselt olen muusikaga tegelenud alates aastast 1980. Punkmuusika tabas mind nagu välk, selle lummusesse olen jäänud kuni tänaseni. Punk on jäänud teiste muusikastiilide kõrvale, mida ma olen viljelenud.

Kiriku juurde tõi mind Tema ise. Mingil hetkel hakkas minusse külvatud seeme idanema ja Tema andis mulle väga konkreetse visiooni sellest, mida mul teha tuleb. Nii läksingi teoloogiat õppima.

Olete toonud kirikusse palju kontserte ja mitu kultuurisarja, koguduse liikmete seas on hulk kultuuriinimesi. Kirik on teil justkui sealne kultuurikeskus.

Religioon on kultuuri oluline osa. Selles mõttes on formuleering õige. Usuga ja religiooniga seonduv koondub ikka kirikusse ja kiriku juurde. Keskus oleks liiga suurejooneline öelda. Pigem klubi. Usuküsimustes sarnaselt mõtlevate inimeste klubi vahest.

Teatud hetkel oli huvi sellise laiemapõhjalise kultuuritegevuse järele täiesti olemas ning minu tegemisi sel alal pandi tähele ja ka hinnati.

Mingist ajast alates jäi aga avalik huvi vähemaks ja tänaseks olen keskendunud pigem otsesele teenimistööle koguduses ja vanglas.

Rääkige oma muusikuteest. Olete praegugi tegev mitmes bändis (koos Trubetskyga tuuridel käinud, Onu Bellaga mänginud ja ka Streptococcusega). Ütlesite punk laulupeol, et punk ja kirik on mõlemad alternatiivid. Kas on olnud palju seletamist ja selgitamist näiteks vaimulike või koguduse liikmete hulgas?

Lisaks olen mänginud The United Doorbell Orchestra koosseisus ja praegu juhendan Viru vangla kaplanina kaht noortebändi.

Kõige südamelähedasem on aga kõige uuem muusikaline kooslus – Klann, milles musitseerin koos oma poja ja tema elukaaslasega. Vääritimõistmist pole sel teemal olnud.

Mida ootate tulevikult?

Tuleviku olen ma ühelt poolt sidunud Viru-Jaagupi kihelkonnaga, millega meie peret seob nüüd ka meile kuuluv vana mõisa moonakamaja Võhu külas.

Teisalt olen ma olulisel määral Jõhvi elanik, kuna põhitööd teen Viru vanglas. Vaid Tema teab, kuidas see kõik edasi läheb. Tuleb uskuda ja loota.

Tarmo Linnas on täis ootamatusi

Lühikest aega Eesti Kirikus toanaabriks olnud Tarmo Linnasel on sünnipäev. 29. juunil on tal au pidada juubelit. Olgu siinsed read talle üllatuseks ja kingituseks Viru-Jaagupisse, kus ta vaimulikuna teenib.

Tarmoga tutvudes ei osanud teda seostada Onu Bella ja omaaegse punkbändiga Öörahu. Selle äratundmise pakkus alles mõni aasta tagasi punk laulupidu, kus Tarmo muusikasse sulandunult bassikeeli tõmbas. Sinnani oli Tarmo ikka vaimumaailma süvarikkustesse sukeldunud heebrea keele ja vana testamendi eksegeesi õppejõud Taaralinnas teoloogia akadeemias.

Või 2003. aastast Viru-Jaagupi vaimulik, 5. juunist 2006 preestriametis. Ja alati, kui sõbrannaga kokku saan, väljendab viimane oma vaimustust hea sõnaga õpetaja üle, kes oma talenti ka mujal jagab. Näiteks Rakveres teatris, kus praegu on mängukavas “Muumi ja sabatäht”, millele Tarmo Linnas on muusikalise kujunduse teinud. Põnevaid legende on ta uurinud tõlkijana. (Vt 2010 ilmunud raamatut “Ajaloo saladused”)

Vaimulik, muusik ja näitleja – nii on Tarmo ameteid loetletud. Ikka leiab teda kultuuriürituste tegijate ridadest. Arvab ta, et kirikki peab olema avatud mitmesugustele üritustele, ennekõike muidugi pakkuma ideelist baasi, usku, tänu millele võiks tekkida teistsugune tõekspidamine, rahvast ühendav jõud.

Religiooniõpetuse kaudu tuleb koolidest vaimse maailma juurdekasv, meie ühiskond astuks sammu suurema avatuse ja tolerantsuse suunas, on Tarmo arvanud. Ise viib ta oma mõtteid ellu, töötades kaplanina sellest aastast ka Viru vanglas. Palju jaksu talle tema töös!

Tarmo Linnase kätte on usaldatud omaaegse legendaarse kirikuõpetaja Mihkel Oviiri töö jätkamine ja mitmesaja-aastase pühakoja ning ajaloolise kirikumõisa hoidmine.

Rita Puidet
Eesti Kirik

Tänujumalateenistus, millel peetakse meeles Tarmo Linnase 10 teenistusaastat Viru-Jakobi koguduses ja 50 aasta juubelit, toimub Viru-Jaagupi kirikus 1. juulil kell 12.