Kui ma paarkümmend aastat tagasi Soomes koolipinki nühkisin, tuli meil kohustuslikus korras kolm korda vaadata maestro Andrei Tarkovski paraku viimaseks jäänud suurteost “Ohver”. Esimesel korral jättis film suhteliselt külmaks, iga järgmise vaatamisega läks aga paremaks ja paremaks.
Kes on filmi näinud, teab, et olulisel kohal on seal üks raagus puu, mida tuleb hoole ja armastusega kasta ja kasta. Ning kui kasta piisavalt kaua, puhkeb see õide. Kolmele kohustuslikule vaatamisele järgnesid veel nii mitmedki vabatahtlikud vaatamised ja mingil hetkel hakkas kuklas tiksuma mõte, et kui filmi piisavalt kaua vaadata, hakkab puu ekraanil õitsema.
Eile õhtul lugesin taani kirjaniku Peter Hoegi raamatut “Elevanditalitajate lapsed”, kus leidsin samasuguse kauni motiivi – kui ka ust ei ole, siis koputage ikka. Ja ei viidanud see viisakusele, vaid sellele, et kui piisavalt kaua koputada, küll siis ka uks ilmub.