Kui ma reedel perega Vana-Vigalasse üheteistkümnendat korda toimuvale Hard Rock Laager festivalile jõudsin, olid esimesed bändid juba lõpetanud.
Hard Rock Laager meelitas karvased ja sulelised raskerokisõbrad Vana-Vigalasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parklasse kostis parasjagu esinev Metsatöll. “Miks sa Metsatöllu ei kuula,” küsis üks lähedal asuva auto juures askeldava sõbra leidnud mees tollelt. “Aga ma küsiksin siis vastu, miks keegi enam Ansipi kõnesid ei kuula,” sai ta vastuseks.
Mehed arutasid, et Metsatöll esineb juba peaaegu igal üritusel ja neid saab raha eest kõikjale tellida.
See, et Metsatöll on keldrist suurtele lavadele ja laiade masside lemmikuks tõusnud, ei tahtnud meestele kuidagi hinge mahtuda.
Tegelikult on Metsatöll raskema muusika propageerimisel päris suure asjaga hakkama saanud ning toonud selle muusika juurde inimesi, kes varem metal-muusikat võõristasid. Ka on nad Eesti raskema muusika tutvustamisel välismaal suurema töö teinud (või vähemasti sama suure) kui peaminister Eesti riigi promomisel.
Hard Rock Laager pakub juba 11 aastat järjest Vana-Vigalas raskema muusika huvilistele karmi kütet. Festivali juhtlause “Parim rahvas, raskeim muusika” vastab igas mõttes tõele. Ühtegi teist taolist suurt metal-muusika festivali Eestis ei ole ning publik on enamasti teadlik, mida ja miks nad on siia kuulama tulnud. Eeskätt tullakse ikkagi muusika pärast ja mõnus seltskond on teisel kohal.
Londonis aastaid läbilöögivõimalusi otsinud DND on jõudnud oma muusikas kinoliku-viktortsoiliku roki radadele, esitades ka eestikeelseid ja venekeelseid laulutekste. Võib-olla peabki üks Eesti bänd mõne aja Londonis elama, et eestikeelse muusika tegemiseni jõuda.
Kaheksa aastat tagasi võimsa ja meeldejääva esinemisega rahvusvahelist live-karjääri just Hard Rock Laagri lavalaudadelt alustanud Soome sümfoonilise doom-metal’i gigant Swallow the Sun on nüüdseks nõutud kollektiiv kõikjal maailmas. Vahepeal on nad avaldanud neli stuudioplaati ja andnud 415 kontserti ning selle pagasiga jõudsid nad reede õhtul ringiga tagasi Vana-Vigalasse. Ja publik ei pidanud neis pettuma.
Festivali esimesele õhtule pani punkti seitse aastat tagasi Rakveres Green Christmasil esinenud Šveitsi bänd Sybreed. 2003. aastal tegutsemist alustanud Sybreedi stiili on nimetatud death wave´iks, mis ühendab endas polürütmilise deathmetal’i ja progressiivse metal’i ning segab selle viimases loomingus aina domineerivamaks muutuvate elektrooniliste põhjade ja gruuvivate käikude abil üheks tervikuks. Nende muusika on küll raske ja jõuline, aga bänd ei häbene sealjuures olla tantsuline.
Pärast kontserti valgus publik telklaagrisse ja selle ees olevasse toidutelki. Kes kosutas ennast öise einega, kes suhtles vanade või uute tuttavatega. Väsinumad läksid telki magama. Plaadimuusikat, naturaalkitarri helisid ja kõvahäälset juttu kuuldus siit-sealt varajaste hommikutundideni.
Hommikud on festivalil alati varajased. Päike lihtsalt kütab telgid nii kuumaks, et kauem peavad vastu üksnes fooliumkaitsekihiga telkide omanikud, kuid kella üheksa paiku pidid ka nemad ilmaoludele alla andma.
Vapramad asusid laagriplatsil selleks eraldatud alal nugade ja kirvestega täpsust viskama. Energilisematel oli lava ees võimalik päeva rõõmsaks karata heviaeroobika taktis.
Samal nädalavahetusel oli külastusmängu “Unustatud mõisad” raames avatud ka laagriplatsist mõnisada meetrit eemale jääv Vana-Vigala mõis. Varaklassitsistlikus stiilis mõisahoone vestibüüli ehivad kaks Pompei väljakaevamistelt 18. sajandil mõisasse toodud antiikset bareljeefi.
Need on muide Eesti vanimad kunstimälestised, kuigi need ei ole kohalikku päritolu.
Mõisas kohtasin Eesti sumo isa, Eesti Sumoliidu peasekretäri ja Sakura spordiklubi treenerit Riho Rannikmaad koos elukaaslase Renataga. “Tõime lapsed siia festivalile. Las nad pidutsevad ja meie tutvume samal ajal kohaliku kultuuriga,” selgitas Riho Rannikmaa, miks pikk sõit Lääne-Virust Vana-Vigalasse ette võeti. Eeskuju vääriv ja heldima panev samm vanemate poolt igatahes. Rannikmaa sõnul printisid nad kodus info välja kohalike vaatamisväärsuste kohta, mida külastada. Telgi olid nad pannud üles jõekääru, kuhu ka Hard Rock Laagri artistide esinemine kostis.
Laagriliste jaoks oli mõis hea võimalus hommikukohvi juua ning kiluleiba a´la nagu muiste ja maitsvat mõisakooki näksida.
Paras aeg oli festivalialale tagasi liikuda siis, kui pealaval alustas eestikeelset ugri-doom’i viljelev Taak. Aeglane, raske ja süngetest ugri hingesoppidest kõlavate tekstidega. Devilish Impressions Poolast mängis tehnilist avant-garde black/death metal’it, mida vürtsitavad atmosfäärilised sünditaustad. Dawn of Oblivion Rootsist ja To/Die/For Soomest pakkusid vahepaladeks meloodilisemat gooti-metal’it. Eesti dark electro bänd Freakangel, mis elektroonilise muusika festivalidel kõlab enamasti palju elektroonilisemalt, andis konteksti sobivalt kitarrile valu ja esitas üsnagi vihast muusikat.
Melechesh esindas Jeruusalemma müüride vahelt pärinevat müstilis-okultistlikku Mesopotaamia black metal’it. Bänd pesitseb hetkel küll Hollandis, aga ideid ammutab nii muusikas kui laulutekstides Sumeri okultistlikest pärimustest.
Üliharva kontserte andev October Tide on Eestiski armastatud Rootsi muusikakollektiivi Katatonia muusikute kõrvalprojekt. October Tide viljeleb isikupärast, lummavat ja omanäolist meloodilist death/doom metal’it. Kuulajad ei pidanud pettuma ka nende Hard Rock Laagri esinemises.
Festivalile pani väärika lõppakordi viis aastat tagasi Rakveres Green Christmasil suurepärase kontserdi andnud Šveitsi bänd Samael, kelle esitatav võimas ja kaasakiskuv industriaalne metal ammutab inspiratsiooni 1990ndate nn teise laine black metal’ist.
Pühapäeva hommikul äratas taas kuri päike laagrilised ning umbes 1600 festivali külastanud ja ööbima jäänud raskerokisõpra võisid rahulolevana oma koju väsimust välja puhkama suunduda.
“Esimesel päeval oli Metsatöll hea ja DND meeldis ning eestlaste Wyrm Sub Terra jättis parima mulje. Teisel päeval tegid Hukkunud Hinged väga head doom’i, polnud neid varem näinudki. Taak oli parem, kui lootsin, ja leedukate Luctus oli hea. Melechesh jättis ka kontserdibändina sügava mulje. Samael oli väga kõva,” võttis oma festivalimuljed kokku Eesti pagan metal bändi Tharaphita Sõmeru vallas elav kitarrist ja laulja Ants Lill. Tharaphita on Ants Lille sõnul viimistlemas oma uue albumi materjali ja neid saab festivalil näha loodetavasti tuleval aastal.