Tänases Virumaa Teatajas on lugu sellest, kuidas Eesti riigi sunniaparaat karistas esmakordselt mitte kurjategijat või väärteo toimepanijat, vaid kannatanut.
Juhtkiri: Keerulised reeglid
5. märts 2009, 07:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seadus on seadus ja seda peavad täitma kõik, alates presidendist ja lõpetades tädi Maaliga.
Paraku on siin üks aga. Prokuratuuri selgituste järgi peab inimene tutvuma dokumentidega, millele ta alla kirjutab.
Kui paljud meist aga suudavad aru saada keerulistest juriidilistest dokumentidest pärast seda, kui meid on maskides mehed sihtinud tulirelvast?
Ajakirjandusele selgitusi jaganud Aaspere postkontori töötajat hoiatati kahel korral infot jagamast. See tõsiasi on ehk ainuke õigustus tema trahvimisele.
Prokuratuur on ka varem kaalunud analoogsete tegude eest karistamist. Mõistlikum oleks olnud ehk sellised juhtumid meediasse lekitada.
Võib-olla oleks nüüdseks suletud postkontori töötaja trahvimine ära jäänud, sest ta oleks teadnud, et võib trahvi saada.
Juhtunu valguses heitkem pilk infoga seotud seadustele.
Kas need on tehtud tavakodaniku jaoks? Virumaa Teataja julgeb selles kahelda.
Kui vaatame viimase aja kohtuistungeid, kus kohtualuse taga on piltlikult öeldes advokaatide armee, siis hakatakse esimesel võimalusel süüdistama prokuröri, et ta on meediale liiga palju rääkinud.
Või võtame delikaatsete isikuandmetega toimuva.
Tänaseks on jõutud selleni, et üliõpilane ei tohi kaasõppuri eksamihinnet teada. Kas see oli seaduse eesmärk? Kindlasti mitte.
Isikuandmetega hakati aktiivselt tegelema pärast seda, kui avalikkusesse lekkis info, et justiitsminister Ken-Marti Vaheril on trobikond liiklusega seotud rikkumisi.
Tundub, et oleme liikumas suunas, kus inimesi püütakse üha enam suukorvistada.
Virumaa Teataja mõistab ka Aaspere postkontori röövi juhtumis meedia vastutust, kuid ajakirjanduse mõte ei ole siiski ainult refereerida pressiesindajate väljaütlemisi, eriti kohtuprotsesside puhul, mis kipuvad venima aastaid.