Renate Kapp: "Eelkõige areneb noor inimene ise teatrit tehes"

Renate Kapp. Foto: Erakogu

Enne, kui liitusin näiteringiga, olin tagasihoidlik, häbelik ning väga kartlik tütarlaps, kuid nüüdseks on minust arenenud noor inimene, kes on julge ja seltsiv ning ma tean, et olen selliseks kasvanud just tänu näiteringile.

Milleks käia teatris? On ju olemas kino.
Teater annab suurepärase võimaluse võtta puhkust argielust ning siseneda maailma, mis elab sinu eest, ilma et peaksid millegi üle muret tundma. Olen alati mõelnud, et teatriga on oluliselt kergem leida ühtset hingamist, kõik toimub antud hetkes. Kino aga jääb kuidagi kaugeks.

Milline on sinu kõige meeldejäävam teatrikogemus?
Ma ei tahaks tuua välja mõnda tavapärast teatrikülastust, vaid hoopis seda, kuidas käisin Rakvere teatris varjutamas fantastilist näitlejannat Anneli Rahkemad. Mul oli au siseneda sellesse maailma hoopis teisest uksest kui tavaliselt. See oli üks meeldejäävamaid päevi minu elus, sest siis veendusin veel rohkem teadmises, et teater koos oma inimestega on imeline paik!

Kui saaksid valida ühe etenduse ja teha nii, et ainult seda etendust elu lõpuni mängitaks, siis mis tüki sa valiks?
Kui mulle antaks võimalus teha selline valik, siis otsustaksin ilmselt Rakvere Teatri “Leenane´i kaunitari” kasuks. Minu jaoks on hea etendus see, mis mind ühel või teisel viisil emotsionaalselt liigutab ning sunnib endale mõtlema ka peale teatrisaalist lahkumist. “Leenane`i kaunitar” seda kahtlemata tegi, puudutas mind sügavuti.

Mis kasu on teatrist noorele inimesele, kas see aitaks kasvada tal inimesena?
Eelkõige areneb noor inimene ise teatrit tehes. Enne, kui liitusin näiteringiga, olin tagasihoidlik, häbelik ning väga kartlik tütarlaps, kuid nüüdseks on minust arenenud noor inimene, kes on julge ja seltsiv ning ma tean, et olen selliseks kasvanud just tänu näiteringile.

Kuidas aitab teater inimesel maailma mõista, mõtestada, kategoriseerida?
Teater aitab näha peale end ümbritseva turvalise maailma ka muud, mis paneb tihtipeale mõtisklema ning asju rohkem hindama.

Milline on sinu kogemus teatri tegemisel?
Oma esimesed teatri tegemise kogemused sain ma kooli jõulupidudelt ning teatripäevadelt, hiljem tekkis huvi seda maailma lähemalt näha ning liitusin Rakvere Linnanoorte Näitetrupiga, kust olen saanud unustamatud kogemused. Hetkel kuulun ma nende ridadesse.

Meeldejäävaim juhtum teatritrupis?
Väga raske on tuua midagi konkreetset välja, sest inimesed teatritrupis on imelised ning iga nendega veedetud hetk on meeldejääv mälestus.
Loomulikult jääb mulle väga selgelt meelde esimene kord, mil publiku ette astusin käed värisesid ning süda tahtis rinnust välja hüpata, kuid see tunne, mis peale etendust iga minu keharaku enese kätte haaras, oli võimas!

Kas dramaturgiat võiks Eesti koolisüsteemis õpetada? Miks?
Kindlasti! Ilma kellegipoolse suunamiseta on väga keeruline leida teatrini teed, sest iga asja vastu saab tekkida huvi vaid siis, kui inimene on ühel või teisel viisil sellega kokku puutunud.

Kuidas on sinu hindeid ja üldist maailmapilti mõjutanud näitetruppi kuulumine?
Ma ei oska öelda, kas see on minu hindeid kuidagi mõjutanud. Võib-olla tõepoolest oskan kirjanduse tunnis mõnel teemal rohkem kaasa rääkida ning seetõttu saan mõnikord ka parema hinde. Küll aga on õpetajate suhtumine väga mõistev ning toetav, kui on vaja jälle poolest päevast koolist sääred teha, et õigeks ajaks proovi jõuda.
Üldiselt on aga näitetruppi kuulumine minu elu väga palju mõjutanud. Proovid, festivalid, treeningtunnid, see kõik on tohutult meeldiv ning nauditav, kuid samas kiirematel prooviperioodidel võib see kõik ühel hetkel väga kurnavaks muutuda ning tuleb tõsiselt valada nii verd, higi ning ka pisaraid. See kõik paneb enese töö vilju kordades rohkem nautima ning nii mõningaidki asju teise pilgu läbi vaatama.

Kas võib väita, et teater on inimlik, vahetu ja soe?
Kahtlemata see nii on. Ma mäletan, kuidas varem tihtipeale mõtlesin, et miks näitlejad publikule kummardama tulles nii harva naeratavad. Nüüd, olles ise näitlemisega tegelenud, saan ma aru, et tegelikult ei ole see absoluutselt lihtne töö ning peale etendust oled sa lihtsalt veidi kurnatud. Nüüd hindan ma veel enam seda, kuidas tohutu aplausi peale venivad näitlejate suud kõrvuni, see on siiras, ilus ja teeb südame soojaks, tekitab tunde, nagu oleks saanud ka ise neile midagi pakkuda.

Tegeled ka blogi pidamisega?
Kirjutamisega tegelen küll, sest see on üks asi, mida ma vähemalt oma eesti keele õpetaja sõnul oskan. Olen juba aastaid kirjutanud blogi ning seda päris mitmel põhjusel. See annab hea võimaluse hoida oma tegemistega kursis sõpru, keda just igal nädalal kohata ei õnnestu, teiseks on sellest saanud justkui minu mälestuste kogum ning kolmandaks, see on aastatega minu kirjutamisoskust väga palju arendanud. Pealegi peab iga inimene oma emotsioone kuidagi moodi välja elama ning teha seda kirjutamise kaudu, lihtne.