Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samal teemal 7. juuli Virumaa Teatajas “Mõisa köis ei lohise enam ammu”.
Aaspere mõis läks “eraomandisse” 2000. a, kui mõisa ostis Eesti Punaselt Ristilt endine Aaspere lastekodu kasvandik Vello Sillam.
Tema alustas mõisas taastamis-remonditöid ja kakles aktiivselt muinsuskaitsega, kuna ei saanud hästi aru, miks kipsplaat mõisasse ei sobi. Kuid see ei ole teema.
Asko Endoja väide, et praegu pannakse rõhku mõisa säilitamisele ja pargi hooldamisele, on absoluutselt vale.
Mõisa haldav firma ei ole sinna kümne aasta jooksul investeerinud ilmselt rohkem kui paar tuhat eurot. Mõisaparki hooldati viimati siis, kui omanik oli veel Vello Sillam.
Praeguseks on park, mis kümne aasta eest oli igati ilus, kuna seda hooldas siis aktiivselt ka Aaspere koolipere, võssa ja rohtu kasvand; ainuke hooldus, mis mõisa juures on tehtud, on muru niitmine vahetust mõisa lähedusest ning sedagi on nad teinud nüüd viimasel paaril aastal, vahepeal laiutasid ümber mõisa rohuväljad.
Ja ka mõisa sisemuses pole ilmselt pärast hr Sillamit midagi märkimisväärset tehtud.
Seega sobib Aaspere mõisa lugu pigem artiklisse “Odavalt mõisa ostnud omanikud lasevad sellel laguneda ja otsivad rikast ostjat”. Mõis osteti 200 000 € eest, praegu on hind rohkem kui kolmekordne; samas nende investeeringud sinna on tõesti 0.
Andres
kohalik elanik,
Aaspere kooli vilistlane