Leivatesti võitis must seemneleib

Testitud leivad. Foto: Teet Suur

Kui paarkümmend aastat tagasi oli meil valida vormi- või põrandaleiva vahel, kusjuures enamasti ei tulnudki valida, sest põrandaleiba lihtsalt polnud saada, siis nüüd on valikuvõimalus nii suur, et vaevalt leidub neid, kes kõik toodetud leivasordid on ära proovinud.

Igapäevane leib on toiduaine, mille puhul on enamikul tarbijaist välja kujunenud oma eelistus ning mida praegu toodetakse kümneid sorte.

Kas soosingu põhjuseks on lihtsalt hind, maitsenüanss või mõni muu tegur, kuid kindel on, et kõikidel neil arvukatel sortidel on oma tarbijaskond.

Rasketel aegadel eelistused muutuvad ja siis tuleb head meelt tunda, et perenaisel on üldse midagi lauale panna.

Virumaa Teataja toimetus otsustas teha leiva proovimise pärastlõuna ja vaadata, milliseid leivasorte on müügil, ning selgitada, kas nende maitseomadused on ikka väga erinevad.

Öeldud, tehtud - välja sai valitud juhuslikkuse printsiibil kaheksa leivasorti ja pakk võid ning degusteerimine võis alata.

Leiba sööb enamik inimesi ja seega oli huvitav teada saada, kui palju hinnangud erinevad. Erinevused olid ja mitte väikesed.

Hindeid pandi kolme palli süsteemis ning pärast arvutati keskmine hinne.

Üks ühine tähelepanek tehti kohe alguses: nimelt ostetakse leiba sageli selle järgi, kui värske ja pehme see on.

Kui lemmiksort kaupluseriiulil on ilmselt üleeilne, siis pistetakse ostukorvi värske leib, olgugi et pole eelistatud kaup või on hoopiski tundmatut sorti.

Nii et leivatootjad ja müügimehed võiksid poes tähelepanelike silmadega ringi käia, kui mingil põhjusel on vana leib riiulil ettepoole lükatud, siis lõpptulemusena on see puhas antireklaam.

Esimene eelistus nišileivad

Kõige parema hinnangu sai Leiburis toodetud Must seemneleib.

Seemneleib on viimasel ajal populaarsust võitnud, kuid kõik seda ei poolda, ja nõnda kõlaski arvamus, et põnev, kuid mitte eriti suupärane, sest tegemist on ikkagi n-ö nišitootega.

Teistele degusteerijatele maitses ja nii tuligi sellele leivale esikoht.

Seemneleivad on suhteliselt kallid ja üks hinna­tund­lik arvamus oli selline: "Kui edetabel koostada ja hind kõrvale jätta, siis maitse poolest on minu lemmik Leiburi Teraleib."

Tegelikult tõstetigi selle leiva puhul esile just temas leiduvaid seemneid, mis leivale oma meki annavad.

"Leiburi Teraleib - seemnetega pole koonerdatud ja kui värskele viilule tõmmata peale veel võid, siis pole mingit juustu ega vorsti vajagi. Leiva, või ja seemnete kooslus on ülihea mekiga," avaldas üks maitsja oma tunnustust.

Kui seemneleib on ikkagi leib, siis puuviljaleiva kohta võib arvata nii või naa. Enamik hindajatest avaldaski arvamust, et tegelikult sellist leiba soolase toidu kõrvale ei soovita, sest tegemist on rohkem mõnusa vahepalaga, mis üksnes võiga kõige parem.

Oma lemmikule pakkus üks maiasmokk ka esikohta: "Esimene koht puuviljaleivale, pole küll tavaline leib, rohkem nagu magustoit, maitseb igal kellaajal."

Auväärsele kolmandale kohale ja tavaleibadest esikohale jõudis üksmeelselt Fazeri toodetud Must leib.

"Minu vaieldamatu favoriit leivariiulites ja supikausi kõrval, tummine ja hää," kõlas üks hinnang paljude seast.

"Endale meeldis, ostaks küll, magushapu, seisab kaua värske, ei kuiva ära," ütles teine degusteerija.

"Fazeri Must leib - seda söön iga päev, sest hinna, kvaliteedi ja maitse suhe on parim, väga lihtne vormileib, aga väga maitsev. Enne vorsti panekut tavaliselt röstin," tuli veel üks kiitev hinnang.

Aga sellele leivasordile oli ka teisi hinnanguid: nätske, liiga magus leiva kohta, koorik tundub alati liiga kärsatatud, pudrune maitse, ja need hinnangud viisid keskmise alla.

Keskmikel omad sõbrad

Keskmikud on keskmikud, tavaliselt pole neil ei erilisi pooldajaid ega erilisi vastaseid.

Nii said meie maakonna suurtootja Hagari Rukkileivake ja Leiburi Hansa rukkileib ühepalju punkte.

Arvamused Hagari Rukkileivakese kohta: täitsa hea, selline huvitav formaat, sobib just matkale või metsatööle kaasa võtmiseks ja tore on sellele juustu-sinki-tomatit peale laotada.

Hagari Rukkileivake ei ole küll kõige parem Eestis müüdav koorikleib, aga ega väga palju alla ei jää ka, kõige parem röstris soojendatult ja võiga, lisati veel.

Hansa rukkileib esindas nn peenleibade rühma.

"Rukkileivale vahelduseks on hea ka köömnetega peenleiba süüa. Kas see on just Hansa, on iseküsimus. Ega need maitsevariatsioonid nii suured olegi, eks leti ees määrab juba hind, pakend, viilutus või mõni muu tegur. Antud juhul on silmatorkav erinev lõige, nimelt on see tehtud pooleks pikkupidi," võttis üks inimene arvamuste erisuse kokku.

Kirev tagumine rühm

Fazeri Pööripäevaleib tekitas pettumusi.

"Ei tea, kas on koostist muudetud, sest vanasti oli see üks mu lemmikuid, aga praegune on minu meelest üsna maitsetu, väheste seemnetega."

Selle leiva puhul tuuakse välja mittemidagiütlevat maitset, kuivust, kuid plussina märgitakse just seemnete olemasolu.

Degusteeritavate sortide hulka sattus ka Vändra ökoleib, mis on käsitsi valmistatud ja suhkruvaba.

See leib tekitas kõige rohkem eriarvamusi ja sellest tulenevalt madal koht edetabelis. Esile tõsteti tema tervislikkust, kuid väga paljudele ei meeldinud liigne hapusus.

Üks kiitev arvamus: "Vändra mahe rukkileib - väga hea, selline tõeline leib, natuke sitke ja hapukas, väga hea välimusega, meenutab talus valmistatud leiba."

Headel aegadel on omad eelistused ning meie valikus jäi viimaseks tavaline Eesti Pagari valmistatud Õnne vormileib.

Keegi midagi ei laitnud ega kiitnud ka. Kokkuvõtteks üks tavaarvamus: "See on klassikaline vormileib, mida mäletame veel kooliajast, liiga neutraalne, kuigi kutsub esile nostalgiat. Ise seda poest ei osta ja mingeid erilisi elamusi ei pakkunud."

Üldjuhul said hinnalt kallimad leivad kõrgemaid hindeid.

Kõige suurem kilohind oli puuviljaleival, mille kilo maksis 46 krooni ning odavaimad olid Õnne vormileib ja Hagari Rukkileivake, mille kilohind oli veidi üle kahekümne krooni.

Üldjuhul maksavad seemneleivad üle 30 krooni kilo.