/nginx/o/2008/12/31/111454t1h1fe4.jpg)
Lõpuks käis regionaalminister välja selle, millest on ammu rääkinud ka riigikontroll, kuid mida on poliitikud aina edasi lükanud: moodustada pisivaldade asemel tänases situatsioonis hakkamasaamiseks mitu korda suuremad omavalitsused.
Suurem on suutlikum
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on tavaks rääkida regionaalpoliitika puudumisest.
227 omavalitsuse puhul saabki rääkida pigem killustatusest, mitte aga regionaalpoliitikast ega arengutest, mis muudaksid Eesti atraktiivseks, et siit ei joostaks massiliselt mujale tööle ega elama.
Regionaalpoliitika muutuks Lääne-Viru maakonnas tegusamaks, kui siin oleks üks omavalitsus.
Siinne tugevus on olnud Rakvere ja sellega tihedalt läbipõimunud tagamaa.
Maakonna potentsiaal
Potentsiaali arvestades on Eestis ainult kaks linna, kel on kasutada arenguressursse: need on 400 000 elanikuga Tallinn ja sajatuhandene Tartu.
Juba 43 000 elanikuga Pärnus napib seda, rääkimata poole pisematest Viljandist, Võrust või Rakverest, kus on ressursse veelgi vähem.
Kuid isegi planeerimise ja arendustöö poolest eesrindliku Tartu puhul on probleemiks valdade kaasamine, sest linn üksi ei suuda kõike pakkuda: rekreatsiooni, lennuvälja, elamu- ja tööstusalade arendust jne.
Tartumaal nähakse, et seda kõike saab ja peaks tegema maakondlikult.
Pea samad probleemid võime üle tuua ka meie maakonda.
Rakverel on areneda eelkõige väljapoole. Meil on ju üldjoontes teada, kus inimesed puhkavad ja tööl käivad, milliseid koole eelistavad.
Haridusküsimusi uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse valguses arutades tuleb niikuinii vaadata maakonna haridust kompleksselt, samuti on üks tervik maakonna bussiliinivõrk.
Nii et maakond on küllalt kompaktne üksus oma väljakujunenud liikumiste ja läbikäimistega.
Sarnaselt ülejäänud Eestiga pole ka Lääne-Virumaal jõulisi maakondlikke arendusinstitutsioone.
Meilgi on omavalitsuste vahelised kokkulepped visad sündima, napib pädevat ja võimekat kohalikku administratsiooni.
Lääne-Viru nõrk maakondlik tase on väljendunud eriti selgelt nurjunud europrojektides: kulutatud on miljoneid kroone, tulemusi aga õieti näha pole.
Omavalitsustel raha napib, samas ei suuda me ka koos uute europrojektidega maakonda edendada.
Meenutagem, millal oli Lääne-Virumaa arengu poolest Eestis esiotsas: siis, kui ta oli kompaktne, kui kohapeal oli suurem otsustustasand.
Ülesanded ja rahastamine
Regionaalpoliitikas olulisi eeldusi - asendit ja ressursse - on olnud varmas ära kasutama siinne era-, mitte aga avalik sektor.
Ja nii pole midagi imestada, et regionaalpoliitika kängub, sest selle teostamiseks on vaja kriitilist massi inimesi ja raha.
Veel üks arvestatav aspekt: kuna meil muid omavalitsustasandeid ei ole, siis miks mitte maakonnasuurune omavalitsusüksus.
Ühinemise kõrval tuleb teise olulise küsimusena üle vaadata omavalitsuste poolt osutatavad funktsioonid, mida tänane elu omavalitsuste ette seab, ning neid siis vastavalt rahastada.
See eeldab ka seaduste ülevaatamist. Kahjuks neid sätteid uues haldusterritoriaalse korralduse reformi seaduseelnõus kirjas pole.
Praegu on omavalitsuste ülesanded kaldu kommunaalmajanduse poole ja elavad paljuski eilses päevas: orienteeritud hoonete korrashoiule, heakorrale, vähem inimestele.
Ja nii küsivadki vallad, et millega nad siis hakkama ei saa, kui lumi on lükatud, koolimaja köetud ja vallamaja esine niidetud.
Jah, ka neid ülesandeid tuleb täita. Aga sellest jääb väheks, sest inimesed lahkuvad, tööd ei ole, buss ei käi, koolis napib õpilasi, õpetajatest rääkimata, perearsti siirdumist pensionile ei taha keegi ette kujutadagi.
Kuidas luua piirkonda töökohti, anda vajalikku täiendus- ja ümberõpet, kuidas hakkama saada vananeva elanikkonnaga ning sellest tuleneva kasvava koormusega sotsiaalhoolekandele, see pole täna veel omavalitsuste teema. Aga peaks olema.
Ühinemist kavandavate Kunda ja Viru-Nigula ühinemisleht kirjutab, et ühinetakse piirkonna sotsiaalset arengut ja majanduskasvu silmas pidades. Hea mõte.
Konkreetsemate kavade aluseks, mis arengut ja kasvu soodustama peaks, võetakse aga endine olukord (sest endise olukorra jätkumist soosib ka praegune seadusandlus).
Rahvale jääb aga arusaamatuks, kust vanaviisi jätkates see areng ja kasv peaks tulema.
Kolmas ja väga oluline küsimus on demokraatia.
Ilmaasjata ei räägita ohust demokraatiale.
Praegune omavalitsuste juhtimine on paljudes kohtades ainult formaalselt demokraatlik.
Reaalselt juhitakse aga paljusid omavalitsusi mõtteviisi järgi: juhi õige ja teiste vale arvamus.
Puudub arvestatav opositsioon, kes suudaks jälgida/kontrollida võimu juurde saanute tegemisi.
Suuremas omavalitsuses on lootus suutlikkusele suurem.
Karikakramäng
Kas saab siis inimestele süüks panna, et paljud neist ei soovigi kandideerida volikokku ega kaasa rääkida omavalitsuse asjades, sest nagunii ei võeta nende arvamust kuulda.
Omaette oht peitub meie poliitikutes, kes teevad kõik ainult selleks, et püsida võimul vahendeid valimata.
Üks vahend on siin haldusreform: teeme, ei tee - karikakramäng käib ennekõike võimul olemise kasulikkust arvestades.
Kõik algab tahtmisest. Ka haldusreformis.
Kuigi haldusreform pole võluvits kõikide hädade vastu, siis mõnd olulist probleemi peaks see suutma lahendada.
Ja siin peavad poliitikud tahtma näha suurt pilti - kogu Eestit.
Nad peavad tahtma vastutada ka regionaalarengu eest ning julgema anda vastutus- ja otsustusõigust regionaalsele tasandile.
Andes seda arvestatavale partnerile, s.o tegusale omavalitsusele, kes suudab vastutada, on ka, kellelt vastust küsida.
Elu aga kulgeb omasoodu. Maakonna elanikud soovivad, et elu muutuks siin paremaks (vähemalt ei halveneks), jätkuks tööd-leiba, oleks kohapeal midagi teha.
Kui omavalitsus võrdub toetusi jagava sotsiaalasutusega ega ole suuteline looma võimalusi, siis inimesed lahkuvad.
Suurem suudaks suutlikumana vastata paremini elanike vajadustele ja ootustele.