Juhtkiri: Ise enda eest

Foto: Caro / Scanpix.

Elu Eestis on selline, et igaüks peab enda eksistentsi eest ise võitlema, sest mujalt pole abi naljalt loota.

Kes jaksab, see võitleb, kes ei, annab alla.

Hiljuti algatasid Viljandimaal neljaaastase Elisabeti vanemad ja vanavanemad heategevusliikumise "Aitame liikumispuudega lapsi kõndima".

Väike Elisabet on üks umbes kaheksasajast Eesti lapsest, kes on looduse tahtel või õnnetuse tõttu kaotanud liikumisvõime ja vajab liikumismustri loomiseks või taastamiseks abi.

Ning seda abi saab kõige tõhusamalt, treenides liikumisrobotiga, mis maksab 3,5 miljonit krooni.

Riigil raha selle jaoks välja käia pole, haiglad osta ei jõua. Ühe pere kodanikualgatus on märk, et ei mõelda ainult oma murele ja vajadustele, vaid aidatakse roboti ostmiseks raha kogudes ka teisi lapsi, keda pole sugugi vähe.

Selge on, et riigi raha kõi­gi ja kõige jaoks ei jagu, aga kurb on, et riigi suh­tumine inimesse tundub liigagi sageli hoolimatu, olgu selleks kas või hiljutine eakate kogemus pen­sionide kättesaamise muu­tustest.

Või esimeste haiguspäevade eest inimes­te rahata jätmine, mis toob tõenäoliselt kaasa selle, et haigusleht võetakse vaid viimases hädas ning tõbisena levitatakse pisikuid kolleegidele.

Või Haapsalu sanatoorse kooli rahasummade kärpimine võrdselt tavakoolidega.

Mida muud see on kui hoolimatus oma inimeste vastu?

Me võime küll korraldada heategevuskampaaniaid nii tervise- kui sotsiaalvaldkonnas.

Ühe "Jõulutunneliga" saab kroonikaupa koguda raha mõne vajaliku meditsiiniaparaadi tarvis, kuid jätkuvalt tekib küsimus, miks riik maksab pigem tagajärgede eest (ja sedagi napilt), kui saaks investeerida laste aitamisse juba varakult, et neist kasvaksid täisväärtuslikud elus toime tulevad kodanikud.

Teisalt on kõikvõimaliku kodanikualgatuse ja heategevusettevõtmiste positiivne pool inimeste liitmine ja neis solidaarsuse teke.

Tahaks loota, et solidaarsus ja hoolivus ei jää võõraks ka riigi tasandil otsustajatele.