Turvaliselt mootorrattaga – on see võimalik? Jah, see on imelihtne!

Aldis Alus Foto: Politsei

Autojuht soovib pöörata peateele, vaatab, mootorrattur läheneb. “Jõuan,” mõtleb autojuht ja vajutab gaasi. “Tühja sa jõuad,” mõtleb mootorrattur ja keerab gaasi juurde …

Tavaelus vahest niimoodi meie liiklejad ei mõtle, kuid kurb tõsiasi on see, et võrreldes 2010. aastaga on mootorratta osalusel toimunud liiklusõnnetuste arv tõusnud 45%.

Soovime ju kõik, et käesolev aasta mööduks paremini nii kahel kui ka neljal rattal liiklejatele. Selleks vaatlemegi motoõnnetusi liigiti, et koos mõista nende põhjuseid ning koostöös vähendada motoõnnetuste arvu.

Kõige suurem hulk õnnetusi juhtus just nimelt loo alguses kirjeldatule lähedases situatsioonis: 29 juhtumi puhul oli tegemist kokkupõrkega sõidukiga küljelt. Tasub võib-olla märkida, et 24 õnnetuses on tuvastatud autojuhi süü.

Seega on mootorratas jäänud autojuhile nähtamatuks või on ta hinnanud valesti läheneva mootorratta kiirust ja/või kaugust.

Selle vältimiseks soovitan mootorratturitel teha ennast nähtavaks, seda nii erksa riietuse kui ka sõidurajal õige asukoha valikuga.
Pean silmas seda, et mootorrattur peab valima sõidurajal niisuguse asukoha, et ta ise näeks võimalikult kaugele.

See tagab ka selle, et autojuht näeb mootorratturit võimalikult kaugelt.

Täistulede kasutamine päevasel ajal ei ole hea mõte, sest esiteks see häirib vastusõitjat ning teiseks – mis on veelgi olulisem – ei saa teine sõidukijuht aru, millega on tegemist.

Jah, ta näeb küll tuld, kuid ei saa aru, mis asi teel liigub, kui kaugel see on ja kui kiiresti läheneb. Samuti on soovitatav mootorratturil alati valmis olla selleks, et peateele sõitev autojuht siiski ei näe mootorratast. Oli endalgi alles selline juhtum, kus mind päästis kokkupõrkest vaid valmisolek ning äkkpidurdus.

Kui mootorrattur kogeb aga tihti selliseid olukordi, kus talle auto ette keerab, siis on väga vajalik analüüsida oma sõidustiili, võimalikku nähtavust ning leida oma “nähtamatuse” põhjused.

Autojuhil soovitan aga alati enne peateele pööramist veenduda, et lähenemas ei ole teist liiklusvahendit. On see siis auto, mootorratas, roller või jalgratas.

Veendumiseks tuleb vaadata alati mitu korda nii vasakule kui ka paremale.

Teine oluline õnnetuste liik oli möödunud aastal teelt väljasõit ja kokkupõrge teevälise takistusega – 21 juhtumit. Siin peavad küll mootorratturid ise peeglisse vaatama ning mõtlema, kas süüdi oli järsk kurv, halb tee või hoopis ebaõigelt valitud sõidukiirus ning valed sõiduvõtted. Kaldun arvama, et enamikul juhtudel oli tegemist ebaõigelt valitud sõidukiirusega, mis ei vastanud tee iseloomule ega sõitja võimetele.

Arvuliselt kolmas õnnetuseliik oli kokkupõrge eesliikuva või seisva sõidukiga – 19 juhtumit.

Pikivahe ning tähelepanelikkus on siin märksõnad, mida järgides on võimalik selliste õnnetuste arvu vähendada. Pikivahe suurus on seaduses sätestatud ning see peab olema linnaliikluses 2 sekundit ning maanteel 3 sekundit eesliikuvast sõidukist.

Siinjuures ei ole tähtsust, mis liiki eesliikuv sõiduk on. Mootorratta pidurdusteekond on sõidu­auto omaga võrreldes pigem pikem kui lühem.

Eesti motomatkajate klubi Moto-Survival koolitajad on teinud hulgaliselt nn müüdimurdmise katseid ning pidurdamiskatsete juures ei ole mootorratas saanud kordagi pidama lühema maaga, kui seda suudab auto. Kui seda lihtsat tõsiasja meeles pidada, saame oluliselt vähendada tagant otsasõite teisele sõidukile. Eelmise aasta õnnetuseliikide esineliku lõpetab mootorratta teel ümberpaiskumine – selliseid juhtumeid registreeriti 17.

Kuigi ümberpaiskumisele (kukkumisele) võib eelneda muu liiklussituatsioon – näiteks tuli kukkumine äkkpidurdusel esiratta blokeerimisest –, peavad siinjuures ikkagi valdavalt motomehed ja -naised korrigeerima oma sõiduvõtteid ning tihti ka -kiirust.
Eelkirjeldatud õnnetuseliigid moodustavad kokku 78% eelmise aasta mootorrattaõnnetustest ning ilmselt on kõigile selge, et ei olegi palju vaja teha motoõnnetuste vähendamiseks.

Turvalisele liiklusele aitab mootorrattur oluliselt kaasa, kui ta on nähtav, valib mõistliku sõidukiiruse ja hoiab pikivahet.
On tore, kui kõik meie liiklejad hoolivad kaasliiklejatest, ennetavad ohtlikke olukordi ning jõuavad õhtuks alati tervelt sihtpunkti.