Puhast Rauda näkku

"Kui tohib, ma teen teist mõne pildi," küsis Mihkel Raud Rakveres. "Mu naine alati küsib mu käest, kas rahvast oli. Ta nagu hästi ei usuks, et ..." Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Meteoriidi purustusjõuga kirjandusorbiidile lennanud Mihkel Raua "Musta pori näkku" veab muusikust autorit senitundmatule rajale: kohtumisturneele lugejatega. Tõehetked avanesid Rakveres.

"Mul on väga hea meel teid siin näha. Kui tohib, ma teen teist mõne pildi," alustab Mihkel Raud ja otsib välja fotoaparaadi. "Mu naine alati küsib mu käest, kas rahvast oli. Ta nagu hästi ei usuks, et ..." Lause lõpp kaob publiku naeru sisse. Klõps saab tehtud.

"Talle teeb hirmus palju nalja, et mul on niisugune töö - käia mööda raamatukogusid ja kohtuda lugejatega," lausub kirjamees, veeretab soepruunid ümmargused silmad üle kuulajaskonna ning võtab laua taga istet.

Mees, kel on lugu
Mees, kelle teose lugemisjärjekorras Lääne-Virumaa keskraamatukogus on sel päeval täpselt sada lugejat, soovitab kohe teada anda, kui jutt muutub liiga kiireks ja arusaamatuks, sest rääkija sõnad ei jõua kiirelt kappavale mõttele järele, või räägib ta aiaaugust, mitte aiast.

Alustab Mihkel Raud ajast paar-kolm aastat tagasi Inglismaal, kus ta magistrantuuriaastal Londonis ei saanud raamatupoodides üle ega ümber rokibiograafiate sektsioonist.

"Igast bändist, kes paar-kolm kuud on tegutsenud, on raamat," fikseeris kitarrimees ning teda hakkas painama küsimus, miks Eestis ei ole sellises avameelsuse astmes raamatuid kirjutatud ega tõlgitud."Hakkasin mõtlema, et peaks kirjutama."

Mõtles, et tal on lugu jutustada. Ansamblist, kuhu ta sattus "üsna segastel asjaoludel" 1986. aastal mängima ning mängib tänapäevani. Singer Vingeri lugu. Lugu, mille põhjalt ka mingeid üldistusi teha.

"Kirjutama hakates mõtlesin, et mul on veel tähelepanekuid ja eluhetki enne Singer Vingerit ja selle kõrvalt," kirjeldab Mihkel Raud teose kujunemist.

Kaks esimest peatükki valmis, läkitas ta need kirjastustesse. Et kas on mõtet jätkata. "Eks ma ise muidugi teadsin väga hästi, et on mõtet, aga tahtsin kuulda, et see on ikka fantastiline," muigab kolmanda põlve kirjanik.

Oodatud kinnituse ta sai, võttis aja maha, sõitis lapsepõlvesuvedest armsasse Käsmu ning sealses kirjanikemajas pani kirja suurema jao tulevasest menukist.

Tundis end kirjutades mõnusalt, sest tegi, mida meeldis teha, ja sellest tegemisest ei sõltunud tema majanduslik heaolu ega miski muu.

"Seda kirjutada oli erakordselt lahe tunne," tõdeb Raud. Mõned peatükid valmisid reisil Kreekas ja Itaalias ning päris viimane peatükk sai kirja romantilises Sardiinias, täiskuu, ookeani ja uinunud naise seltsis.

Lõpetatud käsikirja andis Mihkel Raud lugeda oma emale, kirjanik Aino Pervikule. "Ta oli üks väheseid inimesi, kes seda enne ilmumist luges. Esiteks sellepärast, et ta on professionaalne kirjanik, mida mina kahtlemata ei ole - ei ole kunagi ennast selleks pidanud ega pea ka praegu, see on rohkem asjade kurioosne käik olnud. Teiseks sellepärast, et ta ise osaleb selles raamatus mõnes situatsioonis.

Kui teiste tegelaste, rokimeeste puhul võisin eeldada, et vägiteod, mida raamatus kirjeldatakse, moodustavad suure ja olulise osa nende CVst ja kõva mehe imidžist, siis ema puhul ma ei saanud kindel olla, et need situatsioonid, milles ta raamatu kontekstis on, oleksid talle vastuvõetavad," räägib Mihkel Raud. Kuulajad on tähelepanu ise.

Muret teinud kohtade asjus ei öelnud ema midagi, küll aga arvas, et muidu oli tore ja huvitav lugeda, aga kas neid roppe sõnu peab ikka nii palju olema.

Selle peale meenus Mihkel Rauale, et režissöör Martin Scorsese emal oli tekkinud täpselt sama küsimus poja filmi "Kasiino" kohta. Scorsese vastanud, et need inimesed omavahel suheldes niimoodi rääkisidki. Sedasama ütles Mihkel Raud ka oma emale. "See pole midagi, mille üle uhke olla, aga niimoodi see lihtsalt on," tõdeb kirjamees ning arvab, et kui need sõnad välja vahetada, muutuks lugu punnitatuks ja ebaloomulikuks. Ropendamine on pealegi osa eesti keelest, mis osale inimestest ei meeldi ega hakkagi meeldima.

Raamat väljub kontrolli alt
"See, mis selle raamatuga juhtus, on mõneti õnnetus," jõuab Mihkel Raud teemani, mida nimetab väga oluliseks.

"Ma olen tegelikult väga õnnelik, et see raamat on kenasti vastu võetud ja inimesed seda loevad ja selle teemadel mõtisklevad, aga see ei olnud mõeldud päris nii minema," kinnitab ta.

Kirjutamist alustades oli Mihkel Raual silme ees väga selge lugejakuju - raamatust pidi saama meestekas, teos, mida loevad need, kel autoriga sarnane arusaam asjadest, lähenemisnurk ja huumorisoon, kes oskavad kirjutatuga samastuda.

"Mitte kindlasti teie ega teie," osutab Mihkel Raud teda huviga kuulavatele neidudele ja vanematele daamidele. Publikum pahvatab naerma.

Tammerraamat andis "Musta pori näkku" välja 1500 eksemplari. Mihkel Raud ei julgenud ise raamatupoodides teose saatust jälgimas käia, aga saabuma hakkasid kummalised teated, et "Musta pori näkku" on nähtud lugemas vanaprouat haiglas, mõnda paariteistaastast poissi ja kõikvõimalikke muid mittesihtgrupi tegelasi.

Rakveres nägi Mihkel Raud Tammeri raamatuäris oma silmaga, kuidas ostis tema raamatu proua, kes ei vastanud kindlasti autori ettekujutusele teose lugejaskonnast. "Rääkisin temaga paar sõna juttu ja tundsin kohustust teda hoiatada," räägib kirjamees. "Ei, ma tean, ma tean!" tõrjunud naine hoiatusi. Raamatu tiraaž on ületanud
30 000 ning menu jätkub.

Mihkel Raud tunnistab, et "Musta pori näkku" on väljunud tema kontrolli alt. Kirjutades kaalus mees küll korraks, kas seada klausel, et raamat on alla mingit vanusepiiri keelatud, aga arvas, et see võiks tunduda reklaamitrikina ja tekitaks asjatut huvi.

"On arusaadav, mõistlik ja normaalne, et raamatus kasutatav keel ei saa kõigile meeldida ja rääkimisel ma ei kasuta seda keelt. Aga igal asjal on oma koht ja ma arvasin, et selle raamatu kaaned on nii tugevad, et sinna vahele need sõnad passivad ja mahuvad," rõhutab Raud.

"Ema ka möönis, et ta saab aru, et nendest asjadest olekski olnud kuidagi teistmoodi väga raske rääkida, ja ta ütles väga huvitava mõtte, et küllap see ropp ja rõlge kõnepruuk on omamoodi soomus ümbritseva maailma vastu. Arvan, et selles väites on kaunis palju tõtt," sedastab ta.

Mihkel Raud loodab, et ropud sõnad pole raamatu edu põhjus - neid sõnu saab igaüks ise paberi peale kirjutada ja tarbida ka raamatu eest raha välja käimata.

"Arvan, et see on universaalsem lugu kui ühe rokijopski surmasoov või enesehävitus," sõnab Raud ja arutleb, et üks lugejahuvi põhjuseid võib peituda selles, et mõneski peres, suguvõsas või tutvuskonnas on keegi, kes on olnud sarnaste probleemidega hädas, et inimesed võivad end selle teemaga samastada.

Kuna raamat oli mõeldud meestele, keeras kirjutaja vindi võimalikult kõvaks, sest pehmemas sõnastuses on "iga mees seda juttu kuulnud ajast, kui ta oma esimese suitsu tegi".

"Mulle tundus, et seda tahku tuleks võimendada ja see peaks olema kuidagi räigemalt sõnastatud," selgitab rokimees, kes on alkoholist täiesti eemal seisnud juba 19 aastat, ning lükkab kategooriliselt ümber väite, nagu võiks raamat tunduda alkoholismi heroiseerimisena.

"Ma olen mittepraktiseeriv alkohoolik," klassifitseerib ta ennast ja kinnitab, et inimene peab korgi ise peale panema, miski muu ei aita.

Mis puutub mäluaugus olemise kohta kahtlaselt hästi mäletamisse, väidab Raud, et alati leidus mõni sadistlik sõber, kes pärast kõik asetleidnu asjaosalisele ümber jutustas.

"Pean tunnistama, et päris sada protsenti dialoog sellises sõnastuses tõenäoliselt ei toimunud ja mõned asjad on natuke kirjanduslikud," tunnistab ta, aga välja mõeldud on üksnes viimase peatüki lõpuosa - kohtumine Peetrusega Mihkel Muti korteris.

"Delirium tremens on üks selliseid faase, mis jääb väga hästi meelde," väidab mees. Kuulajatel on põhjust teda uskuda.

Raamatus on inimesed oma nimedega sees, sest autori arvates olnuks kummaline kirjutada Singer Vingerist, kus laulab keegi Mati. Keegi pole kirjutajale sellepärast kallale tulnud, mõnegi asjaosalise eelarvamused on raamatu läbilugemine hajutanud, mainib Mihkel Raud ning selgitab, et tema lähtepositsioon oli kirjeldada sündmusi, mis toimusid avalikus ruumis.

Eskapistlikud rännud
Raamatu pealkiri pärineb Mihkel Raua isa, muusikaandeka kirjaniku Eno Raua loodud laulust.

"See kirjeldab natuke raamatu lugu - eks ta on üks suur kihutamise ja põgenemise lugu, eskapistlik rännak, põgenemine millegi eest, millest põgeneja ise arugi ei saa. Põgenemise käigus kõvasti pori näkku saamise lugu see raamat tegelikult on," resümeerib autor.

"Musta pori" viimane lause on samuti Eno Raualt - poja meelest isa parima romaani "Etturid" lõpust. Algus ja lõpp on Mihkel Raua meelest ülimalt olulised nii kontserdi, raamatu kui ka filmi puhul.

"Mul on alguse ja lõpu fetiš olnud kogu aeg," märgib ta.

Mihkel Raua õde ja vend - kunstnik-kirjanik Piret Raud ja kirjanik Rein Raud - võtsid raamatu hästi vastu.

"Õele tegi kangesti nalja, temale meeldis see huumori aspekt. Vend ütles ka, et talle väga meeldis, ja vennapojale, kes pole veel kakskümmendki, väga meeldis, mis on veel kummalisem," on ta rahul peresisese retseptsiooniga.

"Ega ta ilmselt tulemata ei jää," arvab Mihkel Raud järgmise raamatu kohta. "Iseasi, mis ta on - igatahes pole see elulooraamat. Olen mõelnud erinevaid asju, aga neist on veel vara rääkida."
Ütleb, et kirjanikuteel vajab ületamist läbikukkumise kompleks - "ma kardan paaniliselt, et järgmist hakataks võrdlema esimese raamatuga, et see pole ikka nii hea ja nii edukas".

Kohtumise lõpuks jõutakse Mihkel Raua Achilleuse kannani - tema rollini saates "Eesti otsib superstaari".

"Nagu Anthony Hopkins, kes mängib inimsööjat filmis "Silence of Lambs", ei toitu eraelus inimestest, nii ka mina ei käi vabal ajal mööda Eestit ringi ega röögi laste peale, kes ei pea puhtalt viisi," toob Mihkel Raud võrdluse ning möönab, et tal on kahju, kuna temast on tekkinud telesaate vahendusel kurja inimese kuvand.

"Reality show muutumine reaalsuseks oli mõneti ehmatav, pean tunnistama. Kui ma kellegi teie tuttava peale olen röökinud, siis palun vabandust," lausub Mihkel Raud, kelles kuulajad on kohtumise käigus avastanud sooja, siira, hooliva ja targa inimese.