Juhtkiri: Kõige suurem õnnesoov

Sinililled Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Kui võtta arvesse soolise võrdõiguslikkuse seadust, tuleb jutt naistepäevast ära jätta.

Tegelikult tekib hoopis küsimus, kellele seda päeva üldse vaja on.

Vanasti oli asi selge, punane päev kalendris tähendas kõigile püha.

Kas naised vajavad seda päeva - võib-olla vajavad edevusest.

Kas mehed vajavad seda päeva - võib-olla, et vähemalt kord aastas oma hellemat poolt näidata, aga võib-olla selleks, et saaks legaalselt pidutseda.

Kas lapsed vajavad seda päeva - võib-olla selleks, et tõesti emmele rõõmu teha, kui ollakse veel väikesed.

Kindlasti vajavad naistepäeva kaupmehed, sest käibed suurenevad oluliselt.

On ju naistepäev koos jõulude, sõbrapäeva ja halloween'iga muutunud suureks tarbimispühaks.

Aga ärgem naistepäeva päris ära ikka jätkem. Las ta olla üks ilus päev, mil mehed oma naisi ja pruute tavapärasest rohkem meeles peavad.

Naistepäeva tegelikku tähendust ja mõtet ei mäleta tänapäeval niikuinii enam keegi.

Algselt mälestas see märtsikuu päev 1911. aastal USAs tekstiilivabriku põlengus hukkunud naistöölisi, kellest enamik olid itaallannad.

Nii kujunes 8. märts hiljem töötavate naiste õiguste päevaks.

Praegu võitlevad naised õiguse eest saada meestega samaväärset palka, kuid võitlus on pisut sumbunud ja väsinud olekus ning taandub võitluse ees üleüldse palka saada, see tähendab hetke keerulistes oludes töökoht säilitada.

Päris aus olles võiksid aga aasta kõik 365 päeva olla naistepäevad, meestepäevad ja lastepäevad.

Ühtmoodi toredad ja mõnusad või vähemalt niisugused, et meil hiljem nende pärast valusalt piinlik ei oleks.

Et oleksid päevad, mil märkame üksteist ja arvestame üksteisega: mehed naistega, naised meestega, vanemad lastega ja lapsed vanematega.

Seda ei ole ju liiga palju soovitud. See on Virumaa Teataja kõige suurem naistepäevasoov.