Politseinik peab kõik jamad lahendama

Patrullpolitseinikud tegelevad kiiruse mõõtmisega. Foto: Teele Üprus

Möödunud reedel oli Tallinna–Narva maanteel näha mitmes kohas korravalvureid. Nii mõõdeti Narva suunal veidike enne Sämi kiirused üle ning Sämi kandis olid teel politseinikud, kes liiklusrikkujatega tegelesid. Lisaks liikus samas kandis ringi eravärvides politseiauto, milles minagi reidil osalesin.

Tegu oli liiklust rahustava politseioperatsiooniga, mis korraldati üle Eesti. Reedeti on sageli suurematel maanteedel tihe liiklus, lisaks tavapärastele suvekodudesse sõitjatele võis möödunud reedel näha hulgaliselt mootorrattureid, kes Narva Bike’ile suundusid.
Eks politseiautod tee ääres või maanteel rahustasid liiklust, sest suurem osa teelolijaist liikus korrapäraselt lubatud kiiruse ülemises taktis.
Ülemine takt tähendab üldiselt seda, et kui ametlikult on lubatud kiiruseks 90 km/h, siis sel korral hakkas politseid huvitama kiirus 117 km/h ja edasi. Niikuinii arvestatakse tegelik kiirus politsei näidust viis kuni kaheksa numbrit madalamaks. Ehk kui politsei kiirusemõõdik näitab 105 km/h, siis auto spidomeeter 97–100 km/h.
Küll aga otsustasid patrullpolitseinikud, et mootorratturiga, kelle möödasõidu ajal politsei mõõdik näitas 109 km/h, võiks lihtsalt vestelda ning juhti veidi noomida. Juhtimisõiguse kontrollimise käigus aga selgus, et Eestis elav, kuid Soome juhiluba omav mootorrattur oli selle koju unustanud. Et Eestist on välisregistrite kontrollimine keerulisem, kulus selleks ligi kolmveerand tundi neist kahest ja poolest, mille politseinikega patrullis veetsin. “Kuidas ma nüüd Narvast tagasi julgen sõita?” oli mootorrattur mures.
Kui uurin esimest nädalat teenistuses olevalt Veiko Poomilt, kuidas on võimalik seaduskuulekalt möödasõitu sooritada, ütleb ta vastuseks, et saab ka mõistlikult, lubatud kiirust ületamata. Patrullpolitseinik Maido Mikotin lisab veel, et tegelikult kaotab juht teekonnal võib-olla vaid mõned minutid, kui näiteks kiirusepiirajatega rekka taha sõitma jääb. Küll aga võib ta võita elu.
Rahvusvahelistele uuringutele tuginedes julgeb politsei väita, et kui juhid alandaks sõidukiirust 5 km/h, kasvaks liiklusturvalisus ja väheneks hukkunute arv 30%.
Aga kuidas aru saada, kas inimene on kogemata jala gaasipedaalile unustanud või vajutab seda tugevamini tahtlikult? Oma kogemusele toetudes ei usu Mikotin kogemata juhtumistesse alates kiirusest 120 km/h ja sellest ülespoole. Lisaks ei usu ta ka neid, kes Rakvere linna vahel üle päeva vahele jäävad ning iga kord lubavad, et enam ei tee.
On aga ka oma tegusid tunnistavad juhid. Järgmisena sõidabki mööda
auto, mille kiiruseks mõõdetakse 117 km/h. Pole kahtlustki, et juht tuleb peatada. Vilkurid peale, kiire kannapööre, mis minu lahtise lukuga käekoti tagaistmel pahupidi pöörab, veidike kiiremat sõitu ning kuulekas juht tõmbab tee äärde. Kuna politseiauto kiirus eelneval hetkel oli 75 km/h, siis arvutatakse välja, et ületatud kiiruse suuruseks jääb 19 km/h. Kui võib nii öelda, siis juhil vedas, sest üks pügalake veel ja tegu oleks juba suurema trahvimääraga. Muide, 2012. aasta esimeses pooles on kogu Virumaal tabatud pea 2500 piirkiiruse ületajat, kellest 80% on seda ületanud 20 ja rohkem km/h.
Nüüd kahetses juht oma teguviisi ning peab oma rahakotti kergendama 100 euro võrra.
Juhi andmeid kontrollides küsib Mikotin, kas elukoht on endiselt sama, mille ta mõni hetk tagasi andis. “Mõnel inimesel muutub elukoht mõne minuti tagant,” selgitab ta küsimuse esitamise järel.
Samal ajal on aga raadioeetrist kuulda Sky Plusi liiklusliini hoiatavaid teateid patrullide asukohtadest. See politseinikke ei häiri, kuna patrullid ei püsi kogu aeg ühe koha peal, vaid liiguvad ringi.
Uurin esimest nädalat pärast politseikooli lõpetamist ametis olevalt Poomilt, miks just selline elukutsevalik. Huvitaval kombel paneb küsimus teda mõtlema. “Ma ei teagi, tundus noorele inimesele huvitav amet,” vastab Poom. Ta ütleb, et mõte hakkas selles suunas liikuma gümnaasiumis, seitsmeaastase poisikesena tal elukutset välja valitud polnud. “See on ikkagi prestiižne töö,” arvab ta lõpuks.
Selle juurde lisab Mikotin, et kui vaid riik ka sellest aru hakkaks saama. “Eripension on neil veel ära võtmata, siis oleks täismäng,” viitab politseinik äravõetud hüvedele. Ja lisab, et tavaline inimene ei näe ka elu jooksul nii palju jama kui nemad ühe aastaga. Näiteks võiks politseiniku arvates ametnikudki avariipaikadel käia, et reaalsust näha. Ehk tuleks siis ka reaalsed karistused.
Jutuajamise lõpetab auto, mis tuleb mind peale võtma. “Ahhaa, ma näen jalgratast. Tulen ja vaatan, see on mu meelisteema,” tuleb Mikotin auto külge kinnitatud jalgratast kontrollima. Mul vedas, et rattaga ei sõitnud, sest signaalkell oli sellele veel kinnitamata. Küll aga saan mõned märkused ratta auto külge kinnitamise kohta.
Üleüldse on Mikotini arvates jalgratturitel liiklusest oma arusaam. “Näiteks on nad ajakirjandusest välja lugenud, et kõnniteel võib rattaga sõita. Ei tohi, jalgteel võib,” seletab politseinik, et kõnnitee on sõiduteest kõrgemal ning jalgtee sõiduteega samal tasapinnal. Uut seadust pole tema hinnangul paljud ratturid lugenud. Kõige murettekitavamad on trikiratturid, kelle ratastel pole pidureid, kuid kes uljalt ringi kihutavad. Kiiruseületamist kontrolliv politseioperatsioon lõpeb minu jaoks hoopis teise teemaga.

Ohtlikumad teelõigud
 Pärnu–Rakvere; Rakvere linna ja Hulja vaheline ala,
k.a Hulja.
 Rakvere–Luige; linnast kuni Vilgu teeristini ja Pajusti ja Viru-Jaagupi vaheline ala, ka Pajusti asula.
 Väike-Maarja – Vägeva; linnast kuni vana telemastini.
 Tallinna–Narva; Sõmeru ristist kuni 3 km Jõhvi suunas.
 Ohtlikumad päevad on laupäev ja pühapäev, kellaajad 13–15 ja 16–18.
Allikas: politsei