Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praxise analüütikute hiljuti koostatud väikese ja keskmise suurusega ettevõtete (edaspidi VKE) arengusuundumuste uuring annab mitu märkimisväärset tulemust. Näiteks kimbutab Eesti ettevõtjaid raha ja tippspetsialistide nappus, ekspordinäitajad on veidi halvenenud ning nende koostöövalmidus jätab soovida. Samas on ettevõtjad enesekindlad oma konkurentsieelistes ning vaatavad positiivsete ootustega tulevikku.
Eestis tegutsevatest ettevõtetest 99,9% on VKEd ehk ettevõtted, kus palgatöötajate arv jääb vahemikku 0–249. Ehk siis on tegemist peaaegu kõigi ettevõtetega, mis Eestis tegutsevad. Seega on tegemist väga erinevate ettevõtetega, mis tähendab, et uuringu tulemused ei kehti kõigi kohta, vaid näitavad pigem üldisi arengusuundi.
Majanduslikult aktiivsete VKEde osakaal on keskmiselt 70%. Nende loodud lisandväärtus moodustas 2010. aastal kõigi ettevõtete lisandväärtusest 76% ja hõive 79% kõigist erasektori töötajatest. VKEde absoluutarv on aasta-aastalt kasvanud. Samal ajal ettevõtjate arvu kasvus see ei kajastu, mis tähendab, et samad inimesed on loonud mitu väiksemat ettevõtet. Ilmekalt tuleb see välja ehitussektoris, kus majandussurutise tingimustes jagati ettevõtteid väiksemateks, et hajutada riske.
66% VKEdest on end liigitanud pereettevõtteks. Tegemist on suhteliselt üllatava tulemusega, sest varasemalt on nende osakaal olnud hulga väiksem. Eksportivate ettevõtete arvukus on mõnevõrra vähenenud, aga need, kes ekspordivad, teevad seda intensiivsemalt. Eriti kehtib see töötleva tööstuse ning välisosalusega ettevõtete kohta. Teenustesektoris, kuhu kuulub suurem osa VKEdest, on ekspordipotentsiaali vähem kasutatud. Tulevikus võiks selle potentsiaali kasutamisest saada üks majanduskasvu tegureid.
Konkurentsieeliseks eksportimisel peetakse head kvaliteeti, mis aga ei seostu siiski müüdavate toodete ja teenuste uudsusega – nende unikaalsust ja mitmekesisust peetakse madalaks. Pigem on ikkagi ekspordil abiks hinnaeelis. Kõige suuremaks konkurentsieeliseks kodus loevad VKEd häid suhteid oma klientide ja püsiklientidega ja paindlikkust klientide vajadustele reageerimisel.
Võrreldes 2008. aasta uuringust selgunuga, on konkurentsi toimimine VKEde jaoks halvenenud, eriti tööstuses ja ehitusvaldkonnas. Konkurentsitakistustena nimetatakse nii turupartnerite dikteeritavaid tingimusi, monopole ja kartelle kui ka õiguslikke piiranguid.
Suurimaks arengut takistavaks probleemiks peavad ettevõtjad kõrget maksukoormust. Ilmselt on nad tunnetanud majandussurutiseaegset käibemaksu ja töötuskindlustusmakse tõusu enda maksukoormuse tõusuna. Samuti on võimalik, et ettevõtjad pole rahul tööjõu suure maksukoormusega, mis teeb töötajad nende jaoks kalliks.
Teised suuremad takistused arenguteel on endale turu leidmisel, ja seda just väiksematel ettevõtetel. Lisaks on VKEdel probleeme klientidega, kes jätavad arved maksmata või viivitavad sellega, koormavate õigusaktide ja liigse bürokraatiaga ning finantsvahendite kättesaadavusega. Viimane probleem on võrreldes varasemaga suurenenud.
VKEd on ettevõttevälist rahastamist üha enam kasutanud. Ka nende hulgas, kes pole laenu võtnud, on varasemaga võrreldes vajadus selle järele märkimisväärselt kasvanud. Laenuvõtmine jääb aga ebapiisava tagatise ja kõrge intressimäära taha. Paljud ettevõtted loodavad saada riigi toetust, samas lõppeb lähiajal käesolev toetusperiood ja enne uue algust toetused vähenevad.
Tööjõupuudus pole enam väga teravaks probleemiks, kui tippspetsialistide nappus välja arvata. Enamikul VKEdest on nende leidmisega probleeme. Positiivsena võib nimetada, et ettevõtjad näevad rohkem vajadust oma töötajaid koolitada ja kasutada ettevõttevälist nõustamist. Samas on viimasel ajal koolituseelarveid kokku tõmmatud ja oma töötajaid varasemast vähem koolitatud, eriti väiksemates ettevõtetes. Samuti on vähenenud ettevõttevälise nõustamise kasutamine. Maksumus on saanud siinkohal üha suuremaks barjääriks.
Üks enam murettekitav asjaolu on Eesti VKEde vähene valmidus ja soov teha koostööd teiste ettevõtete, avaliku sektori ja ettevõtteväliste investoritega. Põhjendustena tuuakse välja soovi säilitada oma sõltumatus, kaitsta oma ärisaladusi ja mitte jagada kasumit. Sellega seonduvalt tuleb esile tõsta järjest vähenenud liikmesust tegevusala organisatsioonides.
Väikeettevõtluse rollide seas on tähtsal kohal uute ideede loomine, nende katsetamine ja miks ka mitte – läbikukkumine. Meie ettevõtjatel on vajadus koolituse, nõustamise ja rahastuse järele, kuid võimalused või soov nende hankimiseks on vähenenud. Need asjad on ettevõtlusele väga tähtsad, sest laiendavad oskuste ja teadmiste ringi.