Intervjuu: Leonhard Lapin: “Miki elas absurdset elu”

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstnik Leonhard Lapin.
Kunstnik Leonhard Lapin. Foto: Meelis Meilbaum

Nädala lõpus tulevad Karepal Sagritsa muuseumis esmasele avalikule ettekandele Eesti absurdi isa Heino Mikiveri ehk Miki kaks absurdinäidendit, mille lavastab kunstnik Leonhard Lapin, kes noorena isegi Miki käe all näidendites osales.


Kes oli näidendite autor Heino Mikiver?
Miki oli selline imemees, kes alustas absurdinäidenditega juba aastal 1946. Kuna vahepeal oli ta Siberi vangilaagris, siis lõpetas ta selle näitemängu 1961, kui välja sai. Silmapaistev on see sellepärast, et Camus ja Sartre, keda peetakse üldse eksistentsialistliku absurdikirjanduse rajajateks, tegid oma esimesed näidendid 1944–1945. Nii et kui Miki oleks olnud prantslane, siis oleks ta kindlasti maailmakuulus mees.
Ja tulles sealt Siberist tagasi, hakkas ta kohe neid näitemänge lavastama. Ta tegi oma trupi ja hakkas etendusi mängima kunstiinstituudis ja kaubamajas, kuna seal ta töötas. Miki lavastas neid nii nagu prantslased, kes tegid näitemänge erakorterites ja -kohtades ehk valitud seltskonnale, aga see oli muidugi nii, et kogu linna koorekiht jooksis kokku.
Tol ajal võttis ta mind ka sinna truppi. Nii et ma olen mõnes tema näitemänguski mänginud ja selle tõttu olen siin ka lavastaja, kuna ma tean, kuidas absurditeatrit tehti.

Kes etendustes üles astuvad?
Miki tegi lavastusi amatööridele, seetõttu võtsime praegugi spetsiaalselt amatöörtrupi. Trupp on palju koos esinenud, selles mõttes ei ole nad teatrialal algajad, kuid võtavad asja väga innukalt ja natuke teistmoodi kui profid. Ma ei alahinda proffe ühelgi alal, aga antud juhul sobib see Miki absurdiga. Neil proffidel on omad teatrikooli stambid juures.
Aga trupi juht Tiit Alte on Viljandi kultuurikolledži lõpetanud professionaal. Meie töö ongi jaotunud nii, et Tiit Alte on tegelenud näitlejate ja tekstide ettekandmisega. Mina olen tegelenud rohkem üldkontseptsiooni, näitlejate ruumilise koordinatsiooni ning kostüümide ja visuaalse paigutusega. Kuna see seltskond on Kilingi-Nõmmest pärit, siis mul ei ole olnud võimalik näitlejatega töötada. Nüüd, kui me kohapeal oleme, tegeleme muidugi mõlemad ka näitlejatega.
Väga oluline on nendes lavastustes muusika, sest Miki oli muusik. Ta asutas kolm ansamblit: Peoleo, Kukerpillid ja Targa Rehealune. Need nimed on ka tema pandud. Nii et ta oli kõva promootor ka muusika alal. Ta mängis juba enne Siberisse saatmist, 1939. aastal, koos Ilmar Laabaniga, keda peetakse eesti sürrealismi isaks. Laabanil õnnestus ikkagi Rootsi ära minna, aga Miki võeti kinni, kui ta 1946. aastal suuskadega üle Soome lahe Eestist põgenes.
Ja kui ta Siberi vangilaagrisse sattus, olid seal ka kõik need vene juhtivad jazz-muusikud, kes vangi pandi. Miki oli nendega koos ühes ansamblis ja õppis sealt väga palju – orkestratsiooni ja selliseid asju, mida ta võib-olla enne vangilaagrit ei osanudki.
Kui soomepoiste liikumine uuesti pihta hakkas, siis tema oli seal tähtis isik. Oli soomepoiste kooris ja tegi orkestratsiooni.

Ja kuidas te sellega nii hästi kursis olete?
Ma kogusin kaheksa aastat materjale ja koostasin raamatu “Miki – Eesti absurdi isa”, mis ilmus eelmise aasta sügisel.
Tegelikult alustasime selle raamatu tegemist juba tema eluajal, 90ndate alguses. Aga kuna hakkas pihta soomepoiste liikumine ja ta, vanem mees, pühendus sellele täielikult, siis selle tegemine venis. Ja lõpuks ta suri ära. Aga ma pidasin oma kohuseks ükskord see asi ära lõpetada.
Nii et selle tõttu on etendustes oluline koht ka muusikal. Ja kuigi ma olen näinud tema üksikuid noodifragmente, on need kõik kadunud. Me ise mõistatasime, mida võiks mängida. Selles mõttes on see muusika nüüd meie trupi välja mõeldud. Trupis on üks muusik, akordionist, kes etendust täiendab. Miki ise mängis küll trombooni.


Mis ettekandmisele tuleb?
Need on esimesed avalikud Miki näidendite esitused. Ette kantakse kaks näidendit. Esimene on “Eeduart ja Kuningunde ehk Lood Vääna metsades”, viide Viini metsadele. See on Miki esimene absurditükk, mida ta alustas 1946 ja lõpetas 1961. aastal. Ma tahtsin, et see oleks ette kantud.
Ja teine, “Otello ehk Veneetsia maur” on jällegi selles mõttes haruldane, et on esimene kontseptualistlik eesti teatritekst. Shakespeare’i “Othellost” on välja võetud üksikud fraasid, eriti veidrad ja kummalised, ning näitlejad esitavad neid erinevates etteastetes.
Nii et siin on tegemist täiesti omaette sündmusega Eesti teatrimaastikul, sest puhtalt absurdietendusi on Eestis esitatud välismaa autorite omi, aga Eesti absurdiautoreid ma ei teagi – kas üldse on midagi niisugust kirjutatud. Nüüd noorem põlvkond on kindlasti seda teinud. Aga põhimõtteliselt on tegu ikkagi ajalooliselt esimese tükiga. Me esitame kahte teatriteksti Eestis avalikult esimest korda. See on see asja kõige suurem väärtus.

Missugune on teie varasem lavastamiskogemus?
Ma pole ju teatrilavastaja, kuigi olen mõned etendused lavastanud. Alustasin 80ndatel etendusest “Multimeedia”, aga see keelati ära, sest olümpiamängude ajal lasti reeglid lõdvaks, kuid pärast jälle kõik muutus.
Aga ma olen harrastanud selliseid happening’e ja performance’eid, igal aastal olen nüüd Karepal ühe performance’i teinud, ka sel aastal.
Nii et ma olen tegevuskunstiga seotud ja olen õpetanud seda välismaalgi, Soomes. Õpetasin seal 90ndate alguses, umbes kaheksa aastat. Aga siis mind meelitati Eestisse, neli korda madalamale palgale. Patriotismitundest tulin Eestisse tagasi.
Olen ikka teatriga seotud olnud ja selles mõttes ma ei häbene lavastamist. Teater on üks minu elu tahke.
Minu pinginaaber Räpinas elades oli muide Lembit Ulfsak. Kui sügisel kooli läksime, siis tegime igasugu pahandusi ja meid tõsteti lahku istuma. Kaks nädalat saime koos istuda ja siis tõsteti lahku. Ja nii igal veerandil. Lõpuklassis olime juba rahulikumad, istusime terve aasta koos. Aga jah, igasuguseid vigureid sai päris kõvasti tehtud.
Aga Mikiveri juurde tagasi tulles ... Olen nende tekstidega tegelenud ju kaheksa aastat. Need olid kõik laiali, isegi Mikil endal ei olnud neid tekste. Ta elas tol ajal nii boheemlikku elu, tema elu ise oli absurd. Ma olen tähele pannud, et neist, kes vangilaagrist pääsesid, olid mõned sellised kartlikud, aga enamikule neist ei läinud see nõukogude kord absoluutselt korda ja nad tegid, mis tahtsid. Ega 60ndatel ja 70ndatel nii lihtsalt enam vangi ei pandud. Nii et Miki elu oli täiesti absurdne. Näiteks ta abiellus ühe naisega kaubamajast ja elas vist kuu aega koos. Selle naise eesmärk oli saada tema kaudu korter, kuna mõlemad töötasid kaubamajas. Naine võttis korteri ja Miki elas ikka oma Pelgulinna hurtsikus. Lõpuks ta sai Õismäele korteri, aga see on juba omaette teema. See oli tal omaette elukeskkond.

Aga missugune on kunstniku elu tänases Eestis?
Niru. Ma võrdlen end sama kaliibri kunstnikega Soomes. Mina virelen kogu aeg, aga nemad elavad normaalset elu, saavad lubada välisreise ja nii edasi. Aga siin on niru see elu.
Ma olen tudengitele öelnud, et olen majanduslikult umbes samas seisus kui siis, kui ma 1971. aastal kooli lõpetasin. Pean kogu aeg mõtlema, kuidas majanduslikult toime tulen. Just enne meenutasin, kuidas kuulsaid mehi maailmas, näiteks Mozarti, jälitasid pidevalt võlausaldajad. Ma olen täpselt samas seisus, et varsti on pangad kaelas. Ma ei ole kulutanud raha autode ostmiseks ja nii, lihtsalt igapäevased kulutused. Näiteks pean mõtlema, enne kui tahan osta mõnda raamatut või plaati. Ja ise olen professori positsioonil. Soomes nad küll ei pea eurosid lugema, et millal see või teine raamat osta.
Ja kui keegi siin Eestis mõne mu maali ostab, siis see raha läheb kohe uute teostamiseks.

Kuidas nad seal Soomes siis nii hästi elavad?
Soomes antakse kunstnikele eluaegseid stipendiume, mis on päris head summad. Soomes on veel ka süsteem, mida minagi tahtsin Eestis läbi viia, aga õnnestus ainult Pärnus. Ehk et igas veidi suuremas keskuses oleks oma muuseum. Vot Soomes on need provintsiaalmuuseumid. Seal saab müüa oma töid muuseumidesse üle riigi.
Sellest ei saada Eestis veel aru, et kultuuri arenemiseks on muuseum väga heaks keskuseks, kus võiks palju toimuda. Soomes hoiab see kohalikku kultuurielu ikka üleval.
Näiteks on veidike totter, et Eestis rahastab ka sporti kultuuriministeerium, Soomes ja Prantsusmaal on see näiteks haridusministeeriumi asi, sest enamik sportlasi on siiski noored. Seal toetavad kunsti peale riigi veel maakonnad, firmad ja eraisikud. Eestis kõik see puudub.
Ma olen ammu öelnud, et milleks on Eestis kultuuriministeeriumi vaja. See loodi Nõukogude ajal selleks, et kontrollida intelligentsi ja tema ajusid pesta. See on ajupesuministeerium tegelikult.
Seda ei ole üldse vaja, sest muuseumid ja kõik võiks raha saada otse riigikantseleist. Näiteks kui praegu Kumu ostab kunstnikult ühe töö, siis raha kättesaamine on niivõrd keeruline, see käib läbi ministeeriumi ja nii edasi. Seal töötab terve hulk ametnikke, kes lihtsalt raiskavad meie raha. Eestis on väga palju ametkondi, mida tegelikult üldse vaja ei oleks. Demokraatliku riigi põhimõte on, et usalda, aga kontrolli. Annad raha otse kätte, aga on riigikontroll – kõik. See puudutab kultuuri ka. Seega võib öelda, et kunstniku elu on niru, aga lõbus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles