Järjejutt: Võõramaa libedal jääl

Foto: Erakogu

Konkursi “Elust uuel kodumaal” raames kogus Rahvusvaheline Migratsiooni­organisatsioon (IOM) mälestuslugusid Eestist põgenemisest, elust pagulasena ning lõimumisest uuel kodumaal. Parimad lood avaldati e-raamatus “Valik lugusid konkursilt “Elust uuel kodumaal””. Virumaa Teataja avaldab lühendatult konkursi eestikeelsete lugude võidutöö, mille autor Mari Ann Tammark, kelle ema oli pärit Hiiumaalt ja isa Väike-Maarjast, on teise põlvkonna Eesti pagulane Kanadas.

Peale kooliskäimise ja klaveritundide oli mulle kõige tähtsam võimlemine. Kalev-Estienne’i eliitvõimlemisrühm oli omale teeninud Kanada ambassadööri tiitli ja sellepärast saime reisida ja kõiksuguseid esinemisi. Nendega sõitsin Montreali Expole 1967. aastal, Soome ja Rootsi 1974. aastal, Baltimore’i ja Montreali olümpiale 1976. aastal. Kuna olin eestlane, sain rohkem reisida kui tavalised kanadalased, mõned ei osanud isegi alllinna sõita.

Kõige parem sõit oli 1974. aastal, sest pärast seda, kui teised sõitsid tagasi Kanadasse, sõitsime mina ja Anita koos Soome ja pärast nädalast võimlemislaagrit sõitsin mina üksinda Eestisse. Eesti-reisist ei tohtinud ma kellelegi Torontos rääkida. See oli täitsa salajane. Muidugi mõned said hiljem teada ja käisid ise ka. Isa ja ema hoiatasid mind, et ma linna peal sellest ei räägiks, muidu kohalikud eestlased peavad meid punasteks ja sattume põlu alla. Olin aastate jooksul kuulnud nii ühte kui teist kommunistide kuritegudest ja natuke kartsin seda sõitu. Mäletan, kuidas Helsingis istusin üksinda sadama peahoones ja ootasin Georg Otsa saabumist.

Tund aega enne laevale minekut saabus üks blond daam erkroosas kostüümis koos taksojuhiga ja mitme kohvriga ja arutas kassaametnikuga saksa keeles laevapiletite ja kellaaegade üle ja hakkas siis edasi-tagasi jalutama ja laeva ootama. Natukese aja pärast võtsin ennast kokku ja küsisin oma viletsas saksa keeles ta käest Tallinna laeval ööbimise kohta. Tema seletas mulle saksa keeles, et on mitu korda sõitnud ja on kindel, et seda me saame teha. Mulle tuli pähe, et missugune sakslane käib siis mitu korda Eestis. “Vabandage, olete eestlane?” Noh, siis oli jutt palju kergem ja see naine juhtis mind kui oma last ühte kajutisse ja sain omaette naerda, et keskkooli saksa keele tundidest oli vähemalt nii palju abi, et sain teise eestlasega tuttavaks.

Laevasõidu ajal daam puhkas oma kajutis ja mina olin üleval ja istusin lauda, kuhu varsti tulid ka paar leedulast Ameerikast. Nemad tellisid meile kõigile õlut ja ajasime juttu, kuni varsti oligi Tallinn nähtaval. Siis jooksin kiiresti kajutisse oma kaaslast äratama, et ta saaks ennast enne randumist seada. Mul on tänagi meeles, kuidas sõjaväelased laeva marssisid ja kõik läksid järjekorda, et ametnikkudele viisat ja passi näidata. Alguses vaatas üks sõdur, et paberid oleks valmis, siis uuris järgmine mees viisat, pilte, mind ja lõi templi, järgmine mees vaatas passi, viisat, mind ja rebis ühe lehe viisa küljest ja järgmine mees vaatas, et templid on sisse löödud, ja ulatas paberid mulle tagasi. Kui olime selle läbi teinud, pidime oma luba näitama laevakaptenile, enne kui saime treppidele astuda, ja veel kord, enne kui maale astusime.

Imelik tunne, et olin lõpuks Eestis. Kohvriga pidin veel tollimajja minema, kus täitsin ankeedi ja vaadati paberid ja kohver läbi. Ankeedis olid küsimused, näiteks kas toon piibli, padruneid, püsse või ravimeid endaga kaasa Eesti NSVsse; kui palju mul on kaasas raha ja millise kursiga. Noh, see oli kõige keerulisem, kuna sel ajal olid mul Taani ja Rootsi kroonid, Soome margad, Kanada ja Ameerika dollarid. Lugesin hoolega üle ja panin täpselt sendid kirja. Tolliametnik vaatas üle ja saatis mu ukse poole. Vastas olid mul onu ja tädi ja nende pered. Omad inimesed. Kuigi me polnud kunagi kohtunud, kallistasime ja onu Uno juhatas meid kõiki autodesse ja koju.

Olin oma onu juures paar nädalat. Peas kihas, kõik oli äkki eesti keeles. Onu korter oli minu arust väga ilus ja päris suur. Ta elas kolmandal korrusel (õppisin, et Eestis öeldi korrusel). Esimesed päevad läksid kiiresti mööda, pidin ennast näitama KGB kontoris, kus võeti minu Kanada pass ära ja küsiti, kas ma tunnen seda või seda, kas ma kuulun mingisse eesti organisatsiooni. Ja kui küsisin, kas saaks Tartu minna, kuna seal oli mingi üliõpilaslaulupidu, vastati, et kui ma maksaks 100 Ameerika dollarit, siis muidugi. Mul tuli meelde, et kui mul nüüd äkki oleks 100 dollarit, siis jääks vahele, kuna tolliankeedil oli ainult 20 dollarit. Tartu-reis jäi ära. Vanalinnas käimine jäi mulle siiski hästi meelde, kuna mul oli õnn, et vanem onutütar oli arhitekt ja teadis hoonete ajalugu ja oskas huvitavalt seletada. Oh, kuidas oleksin tahtnud Tallinna raekoja piinakambrites käia. Tuleb välja, et piinakambrid olid hoopis kusagil mujal. Olenes, millise sajandi omad. Kuid siiski oli igal pool eesti keel ja munakivid ja sain lobiseda omaealiste onu- ja täditütardega.
Paar päeva pärast saabumist tuli Ada minu Hiiumaa-vanaema ja -tädiga. Nemad olid baptistid ja see oli vanaemal teine kord elus Tallinnas olla. Olin natuke pettunud, kuna olin terve oma elu mõtelnud, et küll oleks tore vanaemaga olla, nagu muinasjutt.  Vanaema muretses oma kanade ja sea pärast, kas nad saavad süüa, ja rääkis, et peab varsti koju sõitma.

Sel ajal ei tohtinud külalised ilma eriloata Tallinnast välja sõita. Ada ütles mulle: “Pane silmad kinni.” Küsisin, miks. “Noh, siis kui sinu käest küsitakse, võid sa vabalt vastata, et sa Tallinna piiri ei näinud.” Läksime grillkohvikusse, mis oli mere ääres, ja Vääna suvilasse. Suvilas pakuti mulle Hiiu vanaema toodud soolatud lestakala. Räägiti, et minu emale olid need eriti maitsnud ja ta oli neid noorelt söönud kui kompvekke. Panin suhu ja soolatud kala oli tõesti böök. Otsisin kiiresti servjetti, kuhu sülitada kala. Võtsin viinapitsi kätte ja neelasin terve klaasitäie. Köhisin ja vanaema lükkas oma klaasi ka minu poole. See oli minu arust kõige sandim toit, mida olin elus suhu pannud. Mõtlesin, et küll minu ema lapsepõlv oli halb, kui niisugune asi oli nagu kompvek. Adal oli ilus valge auto ja tean, et mitmed panid meid tähele, kui sõitsime mööda, kuna teised autod olid enamasti musta värvi.
Ada oli sel ajal abielus Mikk Mikiveriga. Ta oli meile kohad korraldanud Mündi baari, ja kui sinna läksime, oli järjekorras mitukümmend inimest ja ees seisid vene madrused. Mikk koputas uksele. Vene madrus küsis, miks ta uksele koputab. “Et sisse saada,” vastas Mikk. “Ma koputan siis ka.” “Kuule, mees, sa võid koputada, aga sind küll siia sisse ei lubata.” Kui uks avati, tormasid madrused meie ette, meid tõmmati sisse ja nemad visati välja. (Kuna mina ei oska tänapäevani vene keelt rohkem kui paar sõna, pidi Mikk mulle seletama, mida see madrus tahtis.) Läksime treppidest alla, vanalinna müürid ja küünlavalgus andsid kohale väga müstilise ilme. Meile leiti laud ja toolid ja Mikk läks tellima. Võõras mees tuli laua juurde ja “bla-bla-bla”. Vastasin, et kahjuks ma ei oska vene keelt, tema aga pobises edasi. Vastasin siis inglise keeles, et ei oska vene keelt. Mehel tärkas suurem huvi ja ta istus toolile ning hakkas enda olemist mugavamaks tegema. Mikk jõudis parajasti tagasi ja ajas mehe paari toore sõnaga minema ning pahandas tükk aega, et küll on imelik, et niisugune arvab, nagu võib igale poole istuda.
Istusime tükk aega ja Mikk rääkis, kuidas ta oli 1968. aastal Prahas olnud, ja küsis ühte-teist Kanada elust. Läksime pimedas vanalinnas Tallinna hotelli, kus tuttav töötas, ja sellepärast saime vaatama minna ka Tõnis Mäge, kes Miku arvates oli üks Eesti parematest lauljatest. Pärast läksime Astoriasse, kus Ada esines, ja saime tema autoga koju.

Ada viis mind mitmesse kohta. Tema ema elas Dunkri tänaval ühes vanas majas, mis oli kavatsetud lammutada enne Teist maailmasõda. WCd seal ei olnud ja kolmekesi olid nad elanud korteris, kus oli üks tuba ja köök. Ada küsis mu käest, kas ma olen niisugust maja enne näinud. Vastasin, et muidugi, meil on ka vaeseid. Ta naeris. Mina punastasin, sest ma ei mõtelnud seda pahasti. Sain tuttavaks ühe trummimehega, balletitantsijaga ja nendega käisin varietees ja sain tantsida tantsijaga, kes oli koos Barõšnikoviga treeninud Leningradis, ja käisime Laine vabaõhukontserdil. Õhtul, kui saabusin onu korterisse, küsis tädi, kus ma olin sel päeval käinud, ja oli veidi ärevil. Rääkisin ja millegipärast küsisin, miks ta nii tõsine on. Ta viis mu akna juurde ja käskis mul piiluda salaja kardina tagant tänavale. Seal seisis must auto kolme inimesega. Nähtavasti ühest jälgijast ei piisanud.

Pühapäeval käisin mitmes kirikus. Teadsin küll, et usk ja kirikud on keelu all, kuid tirisin oma onu- ja täditütre luteri kirikusse leeripäevale, katoliku kirikusse ristsetele, Toompea õigeusu kirikusse missale ja baptistide kirikusse jutlust kuulama. Rohkem me ei jõudnud. Tundsin, et olen oma tööd teinud, ja neile tutvustanud usku ja kirikuelu. Käisime Virus söömas ja äärepealt pidime Moskva tsirkuse etendusele hiljaks jääma. Teenindamine oli nii aeglane, et lõpuks läksin ise kööki, et arvet maksta.
Tädi- ja onutütardega käisin linna peal, poodides ja restoranis söömas. Mäletan, et tellisime Astorias lõunaks šampust ja praed ja vaatasin, et mehed järgmises lauas näevad väga tuttavad välja. Täditütar sosistas, et need vist jälgivad meid. Naersime omavahel ja ajasime juttu edasi. Nagu välk lõi pähe, et mehed on Moskva tsirkuse akrobaadid.

Sõitsime ühel päeval Haabneeme – salaja. Kõndisime mere ääres ja pistsime jaladki vette. Lõuna paiku sõitis takso maja ette ja kuulsin, kuidas vanem proua kaebas onule, et kuidas sa vana inimese kutsud maalt külla ja ise sõidad ära. Hea, et naabrid teadsid teda juhatada, muidu istuks ta ikka majatrepil. Mind kästi jääda suvilasse ja kõik teised jooksid vanaemale vastu. Äkki tuli natuke hirm peale. Mõtle, kui ta onuga nii pahandab, mis ta siis minuga teeb.

Võhmetu-vanaema oli pikem kui Hiiu-vanaema ja ta kahetses, et nad ei saanud üksteisega kokku. Ta oli maalt toonud pirukaid, piima ja mõnda teist paremat. Tädi tegi teed, mida serveeriti klaasides, lusikatega. Ma ei ütelnud midagi, arvasin, et keegi oli unustanud teetassid linna. Ma ei tulnud selle peale, et niimoodi joodigi teed. Viru vanaema oli minu arust tore. Tema istus minuvanustega toas ja teised vanemad kadusid aeda. Küsis siis: “Ja kuidas need linnapreilid siis elavad?” Jällegi ma ei saanud aru. Onutütar sosistas: “New Yorgi tädid.” Ahh. Vanaema rääkis oma asjadest, mis Väike-Maarjas oli või ei olnud. Varsti hakkas pimedaks minema ja läksime tagasi linna.

Pidin KGB kontorisse oma passile järele minema. Ettenähtud kellaajal olin kohal ja mees ütles, et ei leia mu passi, tulgu ma paari päeva pärast, ta otsib seda vahepeal. Pahandasin, et mitu korda ma pean käima. Mees käskis mul oodata ja läks siis teise kontorisse. Natukese aja pärast oligi tagasi ja ulatas mulle Kanada passi. Tänaval sain onutütre käest õpetust, et niimoodi ei tohi tähtsate inimestega rääkida. Ma ei tulnud selle pealegi, et temal võiks minu käitumise tõttu midagi pahasti minna, aga sel ajal olid sellised asjad veel tavalised. Kahetsesin natuke, et olin olnud nii otsekohene, mitte alandlik.

Mäletan, et onu rääkis mulle, kuidas pannakse ajalehte, et see ja see käis oma sugulasel külas. Arutasime omavahel, kuidas toimida, kuna seda ajalehte saadetakse ka Kanadasse ja siis tulebki välja, et käisin Eestis. Lõpuks onu korraldas nii, et temal käis Kanadast sugulane külas, ja minu nimi jäeti välja.
Aeg läks kiiresti. Mul on isegi pilt, kuidas lahkumisel jäid sugulased sadamas trellide taha lehvitama. Laeval hakkasid inimesed laulma “Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt ...” Nutsin ja laulsin teistega kaasa, tänu eesti täienduskoolile.

Olen Eestis käinud mitu korda, aga esimene kord jääb alati meelde ja südamelähedaseks. Olen tänulik lellele, lellenaisele, tädile, onule, Adale ja vanaemadele. See oli ainuke kord, mil ma oma vanaemasid kohtasin. Vanaisad olid juba ammu surnud. Koju jõudes isa ja ema imestasid, mis keelt ma räägin. Eestis küsiti, mis see ok tähendab. Palju on sellest ajast muutunud. Tänapäeval panen tähele, et iga eestlane teab, mis on ok. Juured on pikad, aga iga taim kasvab nii, nagu olukord võimaldab.

Intervjuu loo autoriga

Mari Ann Tammark (55) elab Torontos ning ütleb, et tunneb ennast kodus, kui on koos oma pere, sõprade ja tuttavatega, olgu see Kanadas või Eestis – õnneks on tal sõpru ja sugulasi mõlemas riigis.

Kuidas inimesed uuel kodumaal teie vanemaid kui pagulasi vastu võtsid?
Kuna Kanada oli pagulastest ja immigrantidest pungil, oli töökoha leidmine, arvete maksmine ning kodus eesti keele ja kultuuri elushoidmine nende koorem. Minu väljakutseks jäi leida aega võtta osa nii Kanada kui Eestiga seotud tegevustest ja teha pidevat tööd oma eesti keele oskuse kallal.

Kas sulandumine uue kodukoha ühiskonda oli teie jaoks lihtne? Kui ei, siis millised raskused kõige suuremaks proovikiviks kujunesid?
Raske oli panna kanadalasi mõistma, miks ma käin eesti koolis, eesti rahvatantsurühmas, eesti võimlemistrennis, eesti kirikus, eesti laagrites; kus üldse on Eesti, kus olid minu vanavanemad, onud-tädid, kaugemad sugulased. Kooli tegevuste vaheldamine minu Eesti-huvidega oli kohati raske. Teadmine, et erinesin oma klassikaaslastest, kes olid enamasti šotlased, iirlased, inglased.

Kas teie olukord pagulasena oli mingil moel sarnane ka tänapäeva pagulaste omaga?
Jah, keele- ja rahaprobleemid on siiani tuttavad enamikule immigrantidele.
Lisaksin ka, et välismaiseid dokumente ja haridust ei pea kanadalased kunagi kohalikega võrdväärseteks.

Millist abi saaksid ja peaksid pagulastele pakkuma kohalikud elanikud?
Kanada immigrandid peavad valmis olema selleks, et kui nad just ei plaani töötada naftaplatvormil, koristada maju või ei ole leidnud endale enne Kanadasse saabumist kindlat töökohta, ei saa nad õnnelikuks.
Väga vähestel immigrantidel avaneb võimalus töötada edasi oma varasemal ametikohal. Praegu on haruldaseks erandiks näiteks apteekrid, aga isegi nemad peavad enne sama ametikoha saamist läbima maakondliku eksami.