9. päev: vanemate külaskäik

Foto: Martin Plaser

Eelviimasel päeval toimus kõik õlitatult, tööjõudlus oli heal tasemel. Õhtul külastasid noori nende vanemad, sõbrad, sugulased, õed-vennad. Kõigile pakuti võimalust jääda telkima, kämpingus oli ka kohti piisavalt.

Andsime kolmele parimale Rakvere Põhjakeskuse poolt välja pandud kinkekaardid, et noored saaksid endale midagi meelepärast osta. Nimelt toetas Põhjakeskus tööindu ja õpivõimet.

Laagri eelviimase päeva hommikul tööpäeva alustades sai esitatud intrigeeriv küsimus: kes ära arvab, mis on valesti, saab preemia. Ühel töökal neiul oli sisuliselt kohe selge,et nad peaksid juba tööl olema. Omal valikul võttis ta tööpäeva lõpus Langevarjukeskuse kulul ühe jäätise.

Eelviimasele tööpäevale mindi vastu ilma igasuguste korralduste või päevaste koordinatsioonideta. Eelneval õhtul oli koosolek, räägiti asjadest. Jõudu tööle. Lõunapausi ajal näeme. Midagi uut ju enam ei antud.
Võib julgelt kinnitada, et progress on täitsa tajutav. Iga päev muutusid noored järjest iseseisvamaks, enesekindlamaks ja julgemaks.

Kaks koormat karjäärist toodud kruusa ja kivipuru sai laotud sillutiseks, lõpetati pooleli olevad väiksemad tööotsad ning valmistuti õhtuseks vanemate külastuseks.

Merjega tehtud ja õpitud tantsusamme keegi esitada ei tahtnudki, küll aga näidati uhkusega enda tehtut ning õpitut. Õige kah, ei olnud tegemist kunsti või tantsulaagriga. Tants meeldis, kuid põhikoormus oli tööle keskendatud.
Hiljem tehti koos ring lennuväljal, näidati lennukit, kus mis asub. Koigi alev kõrval on lausa käega katsuda. Koigis käidi ju korvpalli mängimas.

Viimasele päevale minnakse vastu võidurõõmsalt, enamus töid on tehtud, võib julgelt oma kümnepäevase töölaagri õnnestunuks pidada.