Kui löögi all on lootus

Tapa raudteejaam. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

José Sanches Sinisterra “Viirastuste vaksali” etendamiseks on Tapa raudteejaam, üdini teatraalne lagunev vana vaksal, adekvaatseim paik.

Ehmatavalt suure jaamahoone salasoppidesse langev valgus loob hüljatud teatri illusiooni, tagumistes saalides viibib viirastusi. Ja rongid aina kihutavad mööda: kord reaalsed, kord helikujunduslik luul … Ja tegelased fikseerivad kiirpilguga käekellale iga rongi liikumisgraafikut, eristamata elu ja teatrit.
Lavastaja Gerda Kordemets on hispaanlase näidendisse juurde kirjutanud kohavaimust laetud repliike, võimendanud siin ja praegu fenomeni.
“Natalia: Mis uus vaksalihoone? Milleks uus, kui vana on olemas?
Priscila: Pagan, sa ei jaga ikka kohe mitte midagi. Vana on vales kohas.
Natalia: Kuidas nii? Ei saa olla!
Priscila: See on kahe rööbastee vahel. Ei tohi olla nende ... uute normide järgi. Tehakse uus vaksalihoone – sinna. Ilus. Puhas. Klaasist ja metallist. Ja siit, sellest kohast, hakkavad läbi sõitma rongid.”
Ega olegi põhimõttelist vahet, kas nood “klaasist ja metallist, ilusad ja puhtad” jäävad projektideks või saavad teostatud. Nii ehk naa ei mõtle uute normikohaste hoonete visionäärid inimestele, kel elu elatud ja looming sündinud kahe rööbastee vahel, lammutamisele määratud ajaloos.
Gerda Kordemetsa lavastuse paatos kaitseb pühendunud (loov)inimesi. Kaks habrast naist otsivad hüljatud teatris kaotsiläinud näidendi teksti – elulootust. Osades Elina Reinold (Priscila) ja Helena Merzin (Natalia), vabakutselised kursuseõed 16. lennust. Kui vaksali koordunud värvikihtidega seintele projitseeritakse mustvalgeid kaadreid näitlejannade teatrirollidest, lisab irreaalne retrospektiiv dokumentaalmõõtme. Veel üks “Tuhkatriinumäng” kooserdab ringi mööda suveteatrilavasid (16. lennu diplomilavastus, lavastaja Ain Mäeots, Tuhkatriinu – Helena Merzin, Perenaine – Elina Reinold) …
“Viirastuste vaksali” 28. juuni etendusel tekkisid vastakad tundmused. Pole ammu tajunud nii totaalset müüri lava ja publiku vahel: mõistvat tagasisidet pakkuvaid reaktsioone saalist ei tulnud. Isegi “Kommunistliku partei manifesti” muundumine muusikaliks “Evita” viisile ei ajanud rahvast naerma?
Ehkki kavalehel on lavastaja saatesõnad kui libreto, tundub, et reaalajas oli vaatajal keeruline tabada loo mõtet, liikuda kaasa tekstinüansse pidi. Režii vuhises kiirteel eest ära. Dialoogide tõtakas ja ühtlaselt rabe tempo, kus osa repliike kaotsi minemas, ei soodusta jälgimist. Ometi oli aplaus ootamatult soe ja tänulik. Sestap julgeks loota, et jõuline ja liigutav sõnum tuli siiski pärale.
Ent vaevalt oleks sõnumipõhisust kahjustanud terake hääd vanamoelist näitejuhitööd, stseenide kontrastsem rütmistamine, kahe naise suhete nüansikam lihvimine. Kõige kaotsiminevam oli 1. vaatuse 4. stseen, kus näitemängu tehes ainus üksluiseks kiskuv võte purjusoleku etendamine. Aga parimatel hetkedel välgatas Reinoldi ja Merzini lavaelus vaimukas absurd, kurbade klounide ekstsentriline skeptitsism. Iseäranis lummasid Reinoldi rolli Salme Reegi intonatsioonid nagu uljad hüpped teatriajalukku.
Ei saa nõustuda Margus Mikomäega, justkui oleks kardetud teksti “punast ideoloogiat” (vt Postimees, 28. juuni). Vastupidi, laval varieeritakse jultunud julgusega “Internatsionaali” (kavalehel laulutekst nii Hans Rooskaja – Pöögelmanni kui Tõnu Trubetsky tõlkes!) ning sõjafilmide esteetikat. Ses lahenduses on provotseerivat kartmatust mängida poliitilist teatritükki, absurdi ja lürismi sugemetega. Ohudraamat, mille sõnumis teatav hingesugulus Uku Uusbergi “Karjääriga”.
On lootustandev märk, et teatriinimesed rajavad kunstilisi barrikaade. Ehk leiab kunagi keegi, kel mahti kiirteelt kõrvale karata, varemetest tolmunud kavalehe, kuulutuse, manifesti, väljendusrikka foto näitleja kurva naeratusega …