Eufooria teatri, bensiini ja tikkudega

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stseen lavastusest "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma".
Stseen lavastusest "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma". Foto: Meelis Meilbaum

Rühm näitlejaid on läinud kriisi eest pakku Jäneda Pulli Talli. Nad deklareerivad: “Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma.” Kas tikkudega mängitake bensiini- või veekanistri ääres?
 

Tšiili lavastaja Marco Layera näidendi sisu ongi just selline – otsida kohalike märksõnade toel kas just midagi seninägematut, aga vähemasti eristuvat “peavoolu kunstivormidest ja -diskursusest”.
Pikemat aega ruumi ja seltskonna suletusse kapseldunud näiteseltskond otsib lõputult ajukäärudest viimast vinti välja pigistades teatrivormi või süžeed, mis vapustaks tuima publikut. Pole selge ega ka oluline, kas tegelastel on käsil deliirium keset olukorra absurdsust, irooniline võllahuumor või elufantaasiapiiride tunnetamine, igatahes mõttelennud kunsti ja muude maailmaasjade teemadel viiakse äärmuseni nii vaimses kui füüsilises võtmes.
Näitlejad visklevad eufooria ja tardumuse vahel, kihutades mööda talliteatri kahte korrust. Raamatuid lennutatakse, puuakse, tsiteeritakse keset orgastilist teatriotsingu orgiat. Lendab sõnu ja sõimu, kestab vaikivaid kallistusi ning aega maha võtvaid selgemõistuslikke pihtimushetki, tekib vastasseise ja vennastumisi.


Kokkuhoidvad ja sarvi ristavad kooslused vahelduvad pidevalt, ainult seltskonna ainsa naise suhtes, keda mängib Marilyn Jurman, ollakse kolmveerandis osas meesšovinistlikult ühtekuuluvas opositsioonis.
See oli koht näitemängus, kus ilmselt mõnigi saalis viibinud naine tahtnuks käiku lasta paberkuulid, mis
ootasid pingitoel sõja algussignaali ehk saali ja lava vastastikust lumesõjalaadset pommitamist. Kui lubatud loopimishetk tuli, siis polnudki enam tahtmist võitlusse sekkuda, ehkki arvestatav osa publikust läks mänguga kaasa ning õhk sai pallidest üsna paks. Ent see, kas pildusid ise või mitte, ei mõjutanud vähimalgi määral pihtasaamise protsenti. Nii otseses kui kaudses mõttes, piki pead saamise või asjale pihta saamise kontekstis.


Maailma muuta sooviva näitemängu loomisest jookseb – või pigem kihutab – läbi teemasid, mis teatrialaselt või inimlikult olulised, naljakad, nukrad, küünilised, jaburad. Mõnestki tahaks kinni haarata ja edasi mõelda, aga teater, elu ja mõte kappavad tuuletiivul edasi, ehkki ollakse suletud paksude müüride vahele.
Nelja seina vahel pulbitseb konserveeritud elu ja lõõmab eufooriline maailmaparandamise tuhin, ehkki uksed on maailmale kindlalt suletud, aknaorvad raamatutega täidetud (kunstnik Keili Retter) ning kontakt maailmaga, mida üritatakse muuta, ja sealse tegelikkusega sisuliselt puudub. Et ka enda mina vajaks üksjagu kohendamist, ei tule mõttessegi, muutuma peavad ikka ja alati teised.
Käib kuum arutelu, kas publikut vapustaksid päriselt lavale toodud luukõhnad aafrika lapsed, keda pekstaks, või näitleja, kes joob bensiini ja neelab seejärel põleva tiku? Fantaasiatuurid on võimsad ja võikad, aga kui asi reaalseks kipub, siis surra ei taha ju keegi.


Eks nii nende maailma muutmistega olegi – et mõttelend on kõrge ja uhke, inimlikke moraalseid ja eetilisi piire riivav, aga pärast valatakse kokku kuhjatud ideed üle vee, mitte bensiiniga ning tikud lihtsalt kustuvad loiku. Loik pole siin sugugi mõeldud lavastuse metafoorina, sest sealsed säraküünlad heidavad head valgust elu- ja teatritõe hetkedele, kus parema kujundi puudumisel on alati võimalik tossu lasta ja end paljaks koorida.
Ometi justkui peaks kusagil olema suur ja ilus tõde, mis muudab maailma. Aga missuguseks muudab? Punane taust kavalehe esiküljel ei pruugi Tšiili lavastajale anda sugugi nii otsest sidet meie eelmisse, kommunismi rajamise ajastusse kui siinsele (keskealisele) vaatajale. Nagu härjale punane rätik, nagu eestlasele punane lipp ... Ikka veel.
Otsingutes rabeldakse mõttekrampideni, kuni veider kiri annab teada, et väljaspool teatraalset suletust on saabunud maapealne paradiis eesti moodi.


Näidendi üks vaimukamaid stseene on kirja tõlgendamine isiklikest suvadest ja fantaasiast lähtuvalt, kus jõutakse kummalisi teid pidi raamatu ja leheküljeni, millel olevat sõnum. Uskuda või mitte uskuda, selles on paljuski küsimus, olgu inglise või mis tahes keeles. Nero Urke võib igatahes oma rollinimekirja lõppu topeltsulgudesse lisada ka Hamleti.
Viie inimese maailma muutmise meetodid on erinevad, kord pisut ühisosalised, kord täiesti kattumatud. Margus Prangeli ja Leino Rei vastandlikult võimukad tüübid üritavad ümbritsevat  muuta macho’de kombel rivaalitsedes, Jüri Tiiduse arglik ja saamatu noormees headuse ja poolehoiuga, Nero Urke temaliku ja sellesse lavastusse igati sobiva maneerlikkusega.
Marilyn Jurman võlub naiseliku tarkusega nii rolli siseses kui ka välises olemises, ka jõuliselt fantaasiat lennutades on tal justkui jalad kindlalt maas ning naiseliku arukuse ning nutika järeleandlikkusega toimetades suudab ta mängida vajadusel üksi kogu meestejõugu vastu.


Marco Layera lavastuses on hoogu ja muusikat, aga hoogsaks muusikaliseks lavastuseks, nagu “Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” eeltutvustati, seda siiski ei nimetaks. Musikaalsus ja rütmimäng iseloomustab lavastust tervikuna, kuid muusikanumbrid jäid selles üsnagi omaette hoidvaks nähtuseks, mis otsingute palavikuliste teemadega suhteliselt lõdvalt seotud. Või kes teab, sest lavastuse poolteist tundi on tihedalt täis teksti ja toimumist mitmel tasandil, mistõttu ühe vaatamise pealt järeldusi teha oleks ehk liiga julge.
Aga samas – vaataja näebki maailma muutmise ponnistust (nagu suuremat osa lavastusi) enamjaolt üheainsama korra. Nii et on puhtalt lavastaja ja näitlejate meisterlikkuse küsimus, kui sügavale vaataja paksu nahka suudavad nad enda loodud vaimunõelad suruda, kui valusalt kunstitikuga tema ajurakke kõrvetada.

Lahkudes leiab publik põrandale laiali pillutud arvukate raamatute seast nii Tolstoi “Sõja ja rahu” kui ka vähem klassikalisi teoseid ning üritab neid mitte tallata. Keset lava kõrgub süütamist ootav ja korralikult kastetud tuleriit. Kui prooviks tikuga lavabensiini ehtsust?

 Teater
Me tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma
Autor-lavastaja Marco Layera.
Assistent Carolina Palocios.
Lava kujundas Keili Retter.
Mängivad Margus Prangel,
Nero Urke, Marilyn Jurman,
Jüri Tiidus ja Leino Rei.
Esietendus 11. juulil Jäneda Pulli Tallis.

Tagasi üles