Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/07/23/1231114t1hfe62.jpg)
Käesolev kirjutis lõpetab Virumaa Teatajas ilmunud artiklite sarja “Eesti sportlased suveolümpiamängudel”. Kahes esimeses osas käsitleti perioode 1912-1940 ja 1952-1988, nüüd on järg jõudnud kahe viimase aastakümne, 1992-2008 kätte.
Esimesed okupatsioonijärgsed olümpiamängud, kuhu Eesti sportlased sõitsid iseseisva riigi esindajatena, toimusid 1992 Barcelonas. Pärast 56aastast sunnitud vaheaega marssisid nad avadefileele taas sinimustvalge lipu all. Seda kandis legendaarne kergejõustiklane Heino Lipp, keda kordagi ei lastud välisriiki võistlema.
Eesti vabariigi esindusse kuulus Barcelonas 37 sportlast, kes võistlesid 14 spordialal. Kõige arvukamalt olid esindatud sõudjad (7) ning kergejõustiklased. Olümpiateed alustasid järgmiste aastate suured tegijad Erki Nool, Indrek Pertelson, Kaido Kaaberma, Valeri Nikitin ja Lauri Aus, kellest Aus, Kaaberma ja Pertelson jõudsid kohe esikümnesse.
Medaleid võitsid esialgu küll vaid Vene ajal sportlaseks sirgunud trekisõitja Erika Salumäe ja purjetajad vennad Tõnisted. Salumäe kordas Söuli olümpiavõitu, Tõnisted pidid leppima pronksiga. Taas Eestisse elama asunud Jüri Tamm oli 5. kohaga meie parim kergejõustiklane. Sõudja Jüri Jaanson kerkis Söuliga võrreldes kolm kohta, lõpetades ühepaadil samuti viiendana. Veel edukamad olid Priit Tasane ja Roman Lutoškin, kes kahesel paadil üritasid koguni medalit, kuid jäid lõpuks väsides neljandaks. Valeri Nikitin alustas olümpiateed 11. kohaga, Imre Tiidemann jäi moodsas viievõistluses neljanda kümne lõppu, Erki Nool katkestas.
Atlandi taha Atlanta olümpiale saadeti meilt 1996. aastal juba 43 sportlast, kellest kõige rohkem oli kergejõustiklasi (11). Ka seekord loodeti vähemalt paar-kolm medalit koju tuua. Kolmandat kuldmedalit püüdnud Erika Salumäe hoidus tagaplaanile ja treenis koos juhendaja Leonoviga Mallorcal, kuid siis maksid lätlased viimase üle ning too katkestas meie jalgratturiga ühepoolselt nendevahelise lepingu. Kahtlemata mõjus see Salumäele halvasti ning täiesti võimalik, et ta jäi just seepärast kolmandast kullast ilma.
Oodati ka, et aastaid maailma epeevehklejate tipus püsinud Kaido Kaaberma saab lõpuks kätte ärateenitud medali, kuid tema jäi Atlantas sellest ilma. Potentsiaalseiks medalimeesteks peeti ka Jüri Jaansoni, džuudokat Indrek Pertelsoni, Valeri Nikitinit ning purjetajaid ja jalgrattureid, kuid nende suhtes hellitatud lootused ei täitunud.
Imre Tiidemann treenis üle ja sai enne mängu isegi kerge infarkti. Olümpiahooajal maailma edetabelis kõrgele kohale tõusnud noormees pidi leppima 7. kohaga. Valeri Nikitin langes välja kolmandas ringis ja süüdistas Eesti maadlusjuhti väheses rahalises toetuses. Korraks ähvardas ta isegi võtta Rootsi kodakondsuse.
Kõige kõrgemad kohad said Atlantas epeevõistkonnad, kes tulid 5., Erika Salumäe 6. koht ei täitnud lootusi. Samaga tuli toime Erki Nool, kellega kõik maailma paremad kümnevõistlejad siitpeale ohtliku konkurendina arvestasid. Meie parimaks maadlejaks tõusis Küllo Kõiv, jahilaskur Andrei Inešin pälvis 7. koha. Vennad Tõnisted jäid 10. ja ütlesid, et nad ei kavatse edaspidi ilma medalilootuseta esineda. Siiski sõitsid nad neli aastat hiljem Austraaliasse Sydneysse, kus jäädi 22.
2000. aastal peeti suveolümpia jälle Eestist kaugel Sydneys. Seekord oli võistkonnas 34 sportlast, kellest enam kui 20 oli olümpiakogemusi. Eesmärgiks seati kolme medali võitmine ja see ka saavutati.
Eesti spordiajalukku tõusis Erki Nool, kes võitis kümnevõistluses kulla, kusjuures tuli tal enne medali kaelasaamist tublisti närveerida. Tal ebaõnnestusid kettaheites kaks esimest katset ja pärast kolmandat heidet tõstis kohtunik jälle punase lipu. Meie esindajad andsid sisse protesti ja alles videosalvestuse läbivaatamise järel tunnistasid kohtunikud heite seaduspäraseks.
Kaks pronksmedalit kuulusid džuudomaadlejaile. Kui Pertelsonilt oodati seda juba Atlantas, siis Aleksei Budõlini edu üllatas kõiki. Kohe avakohtumises alistas ta Euroopa meistri. Matšis korealase Choga nooruk väsis ja teeskles puhkuse saamiseks randmevigastust. Kohtunik nägi selle läbi ja andis Budõlinile kaotuse toonud hoiatuse. Pärast tunnistasid nii sportlane kui ka treener, et see oli taktikaline eksimus.
Väga lähedal oli pronksile Valeri Nikitin, kuid jäi lõpuks esimesena medalimeeste hulgast välja. Otsustavaks kujunes poolfinaal Kuuba tippmaadleja Azcuiga, keda matikohtunik selgesti soosis. Iga kord kui Nikitin sai vastase käe haardesse, kõlas kohtuniku vile. Ka parterisse käsutati vaid meie maadlejat.
Medali järele sõitis Sydneysse ka Imre Tiidemann moodsas viievõistluses, kuid teda vedasid seekord alt närvid. Mees ebaõnnestus peaaegu kõigil aladel ja jäi 14. Pärast tunnistas ta, et isegi 4. koht olnuks talle pettumus.
Jüri Jaanson näitas, et ta sai Atlantas 18. jäämisest väga vajaliku õppetunni.
Siiani tagasihoidlikult esinenud ujujaist erinevalt kuulutas Indrek Sei, et läheb 50 m vabaujumises heitlema pronksmedali eest. Ta ebaõnnestus aga juba enne starti täielikult. Kõigepealt rebenes Seil selga tõmmates väga kitsas uus trikoo ja seejärel ka asendustrikoo. Kuna stardini jäi vaid mõni minut, tuli tal distants läbida ujumispükstes. Kaido Kaaberma 17. kohaga lõppenud esinemine jäi mehe viimaseks olümpiavõistluseks.
Ateena olümpiale lähetati 2004. aastal 41 sportlast, kes naasid jälle kolme medaliga. Tõusvas joones võistles Jüri Jaanson, kes saavutas meie parima sportlasena hõbemedali. Indrek Pertelson kordas oma pronksivõitu. Pärast heiteringis parima tulemuse teinud ungarlase Fazekase diskvalifitseerimist dopingukahtlustuse tõttu tõusis kettaheites tulemusega 66,66 pronksile veel Aleksander Tammert.
Sõudmises vahetas Gulov oma senise paarimehe Šilini välja Tõnu Endreksoni vastu, kellega koos jäädi 4. Andrus Värnik viskas vahetult enne mänge viga saanud käega oda kaks korda 83,25, kuid sellest piisas vaid 6. kohaks. Erki Nool alustas kümnevõistlust oodatust tagasihoidlikumalt ja oli pärast esimest päeva 13. Teisel päeval esines ta reipamalt, kuid ei suutnud lõpuks enamat 8. kohast.
Esile tõsteti noort jooksjat Egle Uljast, kes naiste 400 m jooksus püstitas siiani ületamata Eesti rekordi. Esimest korda võistles olümpial Gerd Kanter, kes kvalifikatsioonist edasi ei pääsenud.
Teist korda katkestas kümnevõistluses kahtlemata andekas Kristjan Rahnu ja jällegi kergekäeliselt. Tulevane tennisekuulsus Kaia Kanepi kaotas juba avaringis.
Enne Pekingit võis ajalehtedest lugeda, et Hiina pealinna saadetakse 49 sportlast, millega saanuks ületatud 1924. aastast saadik püsiv Eesti võistkonna suuruserekord 48 meest. Siiski jäi see tipptulemus kõige napimalt ületamata, sest Pekingisse sõitis 47 Eesti sportlast. Kangelasena pöördus koju tagasi kettaheitja Gerd Kanter, kes tõi meie kergejõustikule järjekordse kuldmedali. Veel pärast kolmandat heitevooru oli ta lõppvõistlusel neljas, kuid siis maandus ketas 68,82 m kaugusel, mida konkurendid ei suutnud ületada. Teiseks tulnud poolakas Malachowski jäi meetriga maha.
Jälle sai hõbeda siis juba 42aastane Jüri Jaanson, seekord kahepaadil koos Tõnu Endreksoniga. Nooruke Kaire Leibak pääses naiste kolmikhüppes lõppvõistlusele, kus pälvis 10. koha, kusjuures tal õnnestus seal vaid üks katse.
Kümnevõistleja Mikk Pahapill tõusis enne viimast ala – 1500 jooksu – küll korraks 6. kohale, kuid see ala on tema jaoks alatine Achilleuse kand. Lõpuks langes ta 11. kohale. Isikliku rekordi püstitanud Andres Raja kaotas talle vaid 60 punktiga ning oli 13.
Kettaheitjaist võistlesid peale Kanteri veel Tammert ja Märt Israel, kes said vastavalt 12. ja 14. koha. 9. koha saavutasid Kaia Kanepi, epeemeeskond ja paarisaeruline neljamehepaat. Teise kümnesse võistlesid end noor jalgrattur Rein Taaramäe, džuudomees Martin Padar ja Andrei Inešin.
Järgnevalt mõningad kokkuvõtlikud andmed meie sportlaste esinemisest suveolümpiatel aastail 1992-2008. Viiel olümpial võistles meilt 171 sportlast, neist 29 kahel või enamal korral. Siin on esikohal Jüri Jaanson, kes käis olümpial kuuel korral (kui Söul kaasa arvata). Viiendat korda sõidab peagi olümpiale Aleksander Tammert, neli korda on esindusse kuulunud Erki Nool ja Andrei Inešin.
Võideti kokku 10 medalit: kolm kulda, kaks hõbedat ja viis pronksi. Medaleid saadi viiel alal: kergejõustikus kolm, džuudos kolm, sõudmises kaks ja trekisõidus ning purjetamises mõlemal alal üks. Kahjuks jätkub raskejõustiku allakäik. Maadluses jäi parimaks Valeri Nikitini neljas koht. Tõstjatel ei õnnestunud kordagi olümpiale pääseda.
Loodetavasti ei jää Eesti ka Londoni suveolümpial medalita. Kõige rohkem lootusi pannakse Gerd Kanterile ja vehklejale Nikolai Novosjolovile, kes juhib sel hooajal epees maailma edetabelit.
Üllatada võivad veel purjetaja Denis Karpak ning kahepaadi mehed sõudjad. Pole võimatu, et džuudomaadlejate häid traditsioone jätkab Martin Padar.