Abiarstid muudavad haigla töö sujuvamaks

Abiarstid Hardo Toim (vasakul) ja Arvo Reinsoo näitavad fotograafile üldarst Liis Jaanimäe peal, kuidas kipsipanek käib. Foto: Eero Vabamägi

Rakvere haiglas on suvel abiarstidena tööl neljanda kursuse arstitudengid – rahul on nii vanemad kolleegid kui abiarstid ise. Patsiendid aga uurivad noortelt tohtritelt, kas nad ikka paigale jäävad.

Teist aastat on 4. ja 5. kursuse arstitudengitel võimalus haiglates ja perearstikeskustes töötada abiarstidena. Rakvere haigla ajaloos oli esimeseks abiarstiks mullu Liis Jaanimäe, kes tänavu suvel haigla erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) juba üld­arstina töötab ning plaanib residentuuriõpingute kõrvalt ka siin valveid tegemas käima hakata.

“Kui eelmisel sügisel lugesime tudengitega kokku, kui paljud olid olnud abiarstina tööl, saime üle Eesti 37. Tänavu oli haiglate ja perearstikeskuste tellimus juba 137,” rääkis Liis Jaanimäe.

Abiarstile maksab palka haig­la ning ülesanded sõltuvad osakonna vajadustest, kuid üldiselt tuleb neil patsiente esmaselt küsitleda ning seejärel vanema kolleegiga arutada ravi käiku, samuti teha lihtsamaid meditsiinilisi toiminguid.

“Minu pärusmaaks olid eelmisel aastal näiteks puugid. See 5–10 minutit, mis protseduuriks ja paberite vormistamiseks kulub, säästab arstide aega. Keerulisemate olukordade puhul on hea, et arstide näol on tugi olemas. Hea on arutada, küsida nõu,” kõneles Liis Jaanimäe.

EMO juhataja Aile Kaasik selgitas, et väikesed probleemid võtavad ära väga palju suurte probleemidega tegelemise aega. “Kui saabub erakorraline raske haige, peab väikese probleemiga patsient end siiski ülimaks,” rääkis Kaasik. “EMO keskmine patsientide arv päevas jääb 50–60 vahele. Iga kätepaar kulub ära ning need noored inimesed on väga asjalikud ja vajalikud.”

Noorte abiarstide juhendamine nõuab Kaasiku sõnul alguses rohkem aega, sest noored peavad sisse elama ning dokumentatsiooni täitmise selgeks saama.

“Eks on ka väike lisakoorem, sest peab kogu aeg teadma, mida abiarst teeb, peab jälgima ja suunama. Aga abi on muidugi tohutu, eriti patsientide esmasel küsitlemisel, dokumenteerimisel. See kiirendab tunduvalt tööd,” lisas Aile Kaasik.

EMOs töötav abiarst Hardo Toim ning kirurgiaosakonnas ametis olev Arvo Reinsoo ei tegele mitte ainult puukide noppimise, lihtsamate traumade ja rutiinse paberitööga, vaid saavad abistada operatsioonidel ning on ka patsiente elustanud.

“Kõige rohkem panebki südame põksuma võibolla see, kui on kedagi vaja elustada,” ütles Hardo Toim.

Patsiendid on abiarstid hästi vastu võtnud. “Just vanemad patsiendid julgevad oma arvamuse välja öelda ning küsivad, et kas ikka tulete meile arstiks,” rääkis Arvo Reinsoo.

Hardo Toim lausus, et piiri taga tasuks kindlasti käia kogemusi saamas, aga oma elu tahaks ta siiski Eestis veeta.

“Tänavu lõpetas arstiteaduskonna 137 inimest, umbkaudu 40 läks Eestist ära, mitte ei astunud residentuuri. Paljud lähevad ära, kuna nad ei saanud oma soovitud erialale sisse. Kui neil on valida, kas töötada Eesti haiglas või Soomes, minnakse palga pärast Soome. Aga järgmisel aastal võivad nad uuesti proovida sisse astuda,” rääkis sügisest Tartu ülikoolis kirurgia­residentuuris jätkav Liis Jaanimäe.

Arstitudengid ütlesid, et maakonnahaiglas on Tartu või Tallinnaga võrreldes rohkem võimalusi teha ja näha, samuti on vastutus suurem.

“On hea ütlemine: “Parem ole rebase ninaots kui lõvi saba. Parem esimene külas kui viimane linnas.” Maakonnahaiglas saad rohkem ära teha. Linnas oled üks väike mutter üheksakorruselises haiglas,” lisas Rakvere haigla EMO juhataja Aile Kaasik.