Karavanirändur Ants Allikmaa ehitas oma elu esimese sauna järelkärule. Mehe sõnul pole tal suve jooksul enam ühtegi vaba nädalavahetust. Tuleb ju ringi sõita, saun ikka kaasas.
Õige saun käib mehega kaasas
Ehitusmõte sündis eelmise aasta septembrikuus Soomes. Allikmaa oli parasjagu karavanimessil, kui sõbrad ta sauna kutsusid. Kutse viis ta järelkäruga veetavasse sauna. “Ma siis istusin seal üksipäini. Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ning armusin,” kirjeldab Allikmaa. Messilt tagasi, hakkaski mees endale samasugust ehitama. Töödega alustas ta septembri lõpus, sauna avapeo pidas maikuus.
Kogu vahepealne aeg kulus peamiselt ehitustöödeks. “Ütleme niimoodi, et naine ei olnud eriti rõõmus, kui ma pidevalt ainult saunaga tegelesin,” naljatleb Allikmaa. “Hommikul jõin kohvi, kütsin garaaži soojaks ja olin seal vahel õhtul kella kümneni välja. Pisik oli sees,” kirjeldab ta ja lisab, et eks ka naine on tegelikult sauna üle rõõmus.
“Nii see on, kui pensionäril midagi teha ei ole. Et mitte istuda ja näppu keerutada, oli minul selline hobi. Talv oli mul sisustatud,” kõneleb Allikmaa. Garaažist jõudis ta vahel siiski välja ka, näiteks kalale.
Saunu Allikmaa varem ehitanud pole, küll aga haagissuvilaid. “Vaatasin, et mis see saungi teha on,” pajatab meistrimees. Ta küsis Soomes inspiratsiooniks osutunud sauna omanikelt luba ning pildistas nende sauna ja mõõtis selle üle. “Aga ma seestpoolt ei mõõtnud. Tulin koju, olin kole vaimustuses, aga sain äkki aru, et mul pole ju õigeid mõõtusidki, mul pole mitte midagi. Aga nüüd on ta niisuguses seisus,” räägib mees uhkusega oma kätetööst.
Allikmaa naljatleb, et vahel jäi tal insenerimõttest puudu: tegi mõne detaili valesti, nägi, et see ei sobi, ja alustas järgmisel hommikul uuesti, otsast peale. Kõige raskemaks tööks sauna juures peab ta katuse tegemist.
Suurema osa saunast ehitas ta ise. Võõrast tööjõudu kasutas vaid soojaveepaagi ja korstna juures. Abiks käisid ka lapsed ja lapselapsed. “Ahju ma tegin nii, et punktisin ära, tegin juba enam-vähem valmis, aga siis poisid ütlesid, et teevad lõpu ise. Nad on väga head sõbrad muidugi, seda tööd ei tehta raha eest, seda tehakse sõpruse nimel.” Tulemusena valmis saun, milles on nii dušš sooja veega kui ka kanalisatsioon.
Nähtud vaev saab tasa tehtud nüüd, kui saun nautimiseks püsti. “See on väga tähtis, et käid saunas ja tunned sellest mõnu. Lased kõik talvevaevad ja -mured lava peal korstnast välja. Meie eas inimestele, pensionäridele, on see väga oluline, et said midagi valmis, nägid vaeva ja nüüd lased selle kõik välja ja tunned elust rõõmu.”
Allikmaa lausub korduvalt, et karavanielu on sõu. Ka sauna valmimist tähistati peoga, kuhu olid kutsutud parimad sõbrad ning mille käigus valiti saunale ka ristiisa ning -ema. Esimest korda said sauna proovida kaks meest: ristiisa ning selle ehitajast omanik. Üle kahe inimesi sisse ei mahugi. “Miks kaks? Sest maailma kallimad tehingud tehakse saunas. Teed kahekesi tehingu ära ja pole kolmandat, kes sellele vastu võiks rääkida,” naerab Allikmaa ja lisab, et ega käru peale suurem saun ei mahukski.
Mehe sõnul olevat maailmas taolisi saunu palju. Eestis ta isiklikult kellegagi tuttav pole, kellel samasugune saun järelkärul kaasas oleks. Küll on ta näinud Türi meeste tuletõrjeauto peale tehtud sauna ja kuulnud traktoriroomikutele ehitatud saunast Lõuna-Eestis. Isegi rekkadele on saunu ehitatud, teab ta.
Enda omast räägib Allikmaa uhkusega: “Kümne minuti jooksul pole ükski välja tulnud ja öelnud, et ta ei saa higi lahti. Üks soome proua, kes ütles, et ta kunagi saunas ei higista, tuli välja ja oli märg nagu kassipoeg.”
Laupäeval pani Allikmaa oma kätetöö proovile Saunakarika võistlusel Aartika puhkekülas. “Üldiselt oli väga meeldiv. Seal hinnati kuumust, aga meil on selline mõnus meieealiste saun. Inimestele just meeldis meie sauna tehniline külg. Üks sakslane küsis, kas ma toodan ja müün neid saunu. Ütlesin, et ei, see on üks ja ainuke,” naerab Allikmaa. “Ja nii ta nüüd ongi. Tõmbame sauna käru peale ja sõidame.”