Andry Ervald: Vabandage, mis toimub Eestimaa kooliaktustel?

Andry Ervald.

FOTO: Tairo Lutter

Vabariigi sünnipäev on värskelt minevikku vajunud, ent üht koma teist tasuks siiski üle vaadata. Et seda mitte enesega kaasa lohistada.

Ajad, mil pidulikke paraadipäevi tähistasid töörahva laiad massid vabatahtlikult, ent sunniviisiliselt miitingutega tehastes ja vabrikutes, kus kombainerid ja traktoristid pidid oma masinad seisma panema ja põlluservas agitaatorite sonimist kuulama ning lüpsjad lautades lehmadele ajalehtedest väljavõtteid ette lugema, on õnneks kauge minevik.


Ent kooliõpilaste jaoks korraldatakse ametlikke aktusi endiselt edasi ja tihti just eespool loetletud vaimus.

Aktus kui kaktus
Üldpilt, kuidas näeb järjekordselt ja juba aastakümneid välja keskmine eesti kooliaktus, millel viibides koolilaps end tunneb kui kaktusel istuvat, on umbes selline.

Laskem kõnelda arukal koolilapsel enesel:
"Kõigepealt meid noomiti karmilt ja võimukalt, et me end viisakalt ülal peaksime. Eelmisel aktusel oli keegi pärast hümni plaksutanud ja koolijuhid olid külaliste ees oi-oi millist häbi tundnud. Mispeale mina ebakultuurselt käitusin ega suutnud hümni ajal oma muiet peita. Siis esines meile järjekordselt keegi poliitikaonu, kes kõneles järjekordselt ... ah ... millest? Pärast seda iga-aastast pealesunnitud tõsidust mõtlen, et võiks kordki olulisi tähtpäevi veidi lustakamalt pühitseda. Sünnipäev ju ikkagi."

Enne lustakamate variantide juurde jõudmist (nende sisseviimiseks tuleks enne aktust vastavalt haridusministri määrusele õpetajatele nii nelja peale pudel šampanjat välja teha, ausõna) täpsustagem veelgi kaktusliku aktuse ühisjooni.

Hümni mängitakse laulmisõpetaja käsutuses olevalt sangaga plaadimängijalt, mis oma kõlaga koolisaali ei täida. Et viisi mitte summutada, lauldakse poole häälega, nagu matustel.

Enamasti on lastel peas vaid hümni kolm esimest rida, umbes veerandil kogu esimene salm ja üksikutel kogu hümn. (Seda on valusalt naljakas jälgida, kuidas kõrva järgi lauljaid vähemaks jääb, silma järgi lõpupoole ka kõige aeglasemad õigel ajal suud liigutama hakkavad).

Siis tulevad kõned. Neid on palju, neid loetakse paberilt, need on trafaretsed. Ja siis minnakse laiali, kergendatult (täpsustagem - kehakergendatult, sest isegi masohhist ei jaksa kaktuse otsas kaua istuda).

Olen nõus kõikide komblusvalvurite, käitumisõpetajate, moraalibaromeetritega, kes õpetavad meid õieti nina nuuskama ja noa ja kahvliga sööma, kui nad väidavad, et õige aastapäevaaktus peabki olema väärikas ja väljapeetud, harras ja pühalik. Õige. Distsipliin ei tohi olla õpilaste jaoks võõrsõna, mille tähendust nad teavad vaid teoreetiliselt. Aga. See peab kasvama seest väljapoole.
Ja miks ei saada aru, et tegemist on koolilastega (rõhk sõna teisel poolel), kes alles õpivad elama?

Mitte kellelgi ei õnnestu noa ja kahvliga söömine esimesel katsel, tere ütlemine võõrale inimesele nõuab enese kokkuvõtmist täiskasvanultki.

Kas Eesti hümn kaotab oma ilu ja võlu, kui mõni laps kogemata selle peale plaksutab? Kas kooli mark tehakse sellega igaveseks täis? Ja kas Eesti vabariigi olemasolu lööks sellest vankuma, kui kooliaktusel paar korda ka nalja saaks?

See ongi sõnavabadus?

Juhtub jubedamatki. Teatavasti külastasid sel aastal "Tagasi kooli" programmi raames koole mitmed-setmed inimesed, kes sinna muidu ei satu. Ühes koolis tuli külla (noortekeeli) "poliitikaonu", kõrge positsiooniga. Mitte just presidendihärra, aga palju puudu ei jäänud.

Igas peres on nii, et külalist oodates tehakse toad korda ja kraanikauss mustadest nõudest tühjaks. Külalisele pakutakse parimat, nii ta kõhule kui vaimule.

Igas koolis on nii, et pärast külalise sõnavõttu ootavad nii sõnavõtja kui ka kohtumise korraldanud pedagoogid, et esitataks küsimusi. Enamasti tekib seepeale piinlik vaikus. Imelik on ju suud lahti teha ja midagi küsida.

Mingil moel tähendab see oma rumaluse või vähemalt arusaamatuse tunnistamist.

Et sellist piinlikkust vältida, jagas ühe kooli direktriss õpilastele enne kohtumist (olles enne muidugi kõiki karmilt noominud väärikalt käituma) paberiribad küsimustega, mida pärast küsida.

"Ma ei saa aru, miks. Mind ei huvitanud üldse need värgid, mida meid küsima sunniti. Ma oleks tahtnud küsida küll. Aga neid asju, mis mind huvitavad," laiutasid õpilased pärast käsi.

Meenub Arvo Valtoni surematu aforism "Kõrgemalt poolt saabus käsk. Alates tänasest päevast tunda end vabalt!"

Kui tuua võrdlus madinafilmide maailmast, siis ei ole toodud näited eesti hariduselule või demokraatiale surmavaks jalahoobiks. Loeb ikkagi igapäevane koolitöö ja õnneks töötab igas eesti koolis pühendunud ja andekaid õpetajaid. Aga stseeni, kus kurikael peategelase kaela oma haardesse on saanud ja seda kägistab, meenutab küll. Ja tähenduslikul kombel toimub see kägistamine perioodiliselt, meie armsa kodumaa sünnipäeval.

Kodused ülesanded
Seesugused aktused-kaktused näitavad siiski eesti hariduse nõrkust. "Haridus on kogemus ning kogemuse põhiolemus on eneseusaldus." Siinkohal ei ole tsiteeritud ühtegi pedagoogilist autoriteeti, nii lausub vana võlur Merlin noorele kuningas Arthurile. Koolijuhid, kes selliseid (k)aktusi korraldavad, neil puudub eneseusaldus, nad on harimatud, mis sest, et nad iga viie aasta tagant täienduskoolitusel käivad.

"Haridus on võime dialoogi astuda." Taas pole ütlejaks monumentaalne autoriteet, see on siinkirjutaja isiklik vaimuponnistus. Võime dialoogi astuda tähendab küsimist. Alguses oma õpetajalt, siis tema kolleegidelt, nende kaudu Eukleideselt ja Lydia Koidulalt, sealt edasi Beethovenilt ja Platonilt, kellelt tahes, lõpmatuseni.
Ja kõik algab "rumalatest" küsimustest.

Lõpetuseks väike kodune töö. Eesti läbi aegade ühte kõige kreatiivsemat matemaatika- ja arvutiõpetajat Jaak Loondet ei huvitanud matemaatika noorest peast mitte üks põrm. Korraga, ühes tunnis, käis tal plõks. Ta esitas oma õpetajale küsimuse. See kõlas nii: "Kas null on positiivne või negatiivne arv?" Ja sealt algas ta tee matemaatikasse.

Hiljem kiusas ta oma õpilasi küsimusega, kas üks null saab olla suurem kui teine null. Kõikide kindlalt eitajate meeleheiteks joonistas ta tahvlile ühe pisikese ja ühe ilmatuma suure nulli.

Ja viimane küsimus. Kas Eesti vabariik langeks tõesti kokku, kui selle sünnipäeva pidamine ka millegi rõõmsaga seostuks?

Tagasi üles