Rutja metsades tehti punki
Vaata pilte

Viru maleva noorkotkad ja kodutütred lustisid Rutja lennuväljal, mis oma pisut räämas väljanägemisega andis pungipeole omamoodi mässumeelset hõngu. Punk ei ole kindlasti surnud.

FOTO: Arvet Mägi

Kui punk 1976. aastal Inglismaal tekkis, olid sealsed olud üsna rasked. Noorte seas valitses tööpuudus ja nad asusid otsima teid, et oma probleemidest teada anda. Ühe võimaluse protestida mammonaahne ühiskonna ja ebaõigluse vastu andis punk – sõnumiga muusika ja punkarite ekstravagantne väljanägemine.

Tänapäevaks on pungi algne idee hägustunud, kuid selleks et ka praeguse aja noored saaksid ettekujutuse punkaritest ja punkmuusikast, korraldasid Viru maleva noortega tegelevad juhendajad selleaastase stiililaagri just pungist lähtudes.

“Eelmisel aastal kogunesime Porkunis ning teemaks oli kosmos. Tänavune laagripaik Rutja lennuväljal tundus esmapilgul küll natuke kõle, kuid tegelikult sobib see pungiga suurepäraselt,” kõneles Viru maleva kodutütarde ringkonnavanem, erksavärvilist roosat parukat kandnud Ellen Sepp.

Tagasihoidliku välimusega ei olnud ka lapsed ise – needid, ketid, haaknõelad, katkised püksid, tume meik ning kirjud soengud moodustasid vaid väikse osa arsenalist, millega laagrisviibijad end isikupärasteks punkariteks muutnud olid. Laagriliste põnevat väljanägemist ja rõõmsat saginat jälgides sai kinnitust väide, et kodutütarde ning noorkotkaste tegevus ei möödu vaid vormi kandes.

17aastase Rakvere tüdruku Kärolin Henno sõnul sai ta oma välimuse ettevalmistamisega tegeleda napilt päeva, kuid pühendus sellele seda hoolsamalt. Kuna ta on noortelaagrites kaasa löönud pea üheksa aastat, siis võib ta täie õigusega öelda, et ükski teine laager kodutütarde ja noorkotkaste laagrile kandadele ei astu.

Kärolin peab oluliseks, et iga kord käib lustimisega käsikäes ka uute teadmiste ning oskuste omandamine. “Näiteks ülemöödunud aastal mustlaste stiilis laagris olles õppisime mustlastantsu, millest mul varem polnud mingit ettekujutust. See oli väga põnev,” ei olnud neiu kiitusega kitsi.

Mitmendat korda laagris viibiva 12aastase Annabel Kilgi meelest on stiililaagrite võlu just põnevuses, mida iga uus stiil pakub. “Pungiteema on põnev, see on selline vaba stiil, värviline ja teistmoodi,” kirjeldas ta.

Laagriplatsil võis ringi sibamas näha nii päris pisikesi värviliseks võõbatud lokikestega lapsi kui ka pisut suuremaid. 21aastase rühmajuhi Grete Kärdi sõnul on tema tegutsenud kodutütrena juba 12 aastat. “Lapsena tuli tahtmine ning hakkas meeldima.” Praeguseks on aga meeldimine kasvanud hobiks ning alates 18. eluaastast on Grete olnud rühmajuht, mis tähendab, et laagris olles on just tema see, kes vastutab ja on heaks eeskujuks oma rühma kuuluvatele lastele.

“Rühmajuhi esmane kohustus ongi olla heaks eeskujuks,” ütles staažikas kodutütar, kel tuleb õpetada lapsi metsas hakkama saama, lisaks juhendada kodutütreid, kuidas naisena toime tulla.

Neile, kes pole veel suutnud otsustada, kas lüüa Viru maleva noorte tegemistes kaasa, on Gretel julgustavad sõnad varnast võtta: “Laagrisse võiks tulla juba pelgalt tutvuste pärast, kuna häid sõpru saab siit igatahes. Lisaks jagub tegevust igale maitsele – saab metsas püssi lasta, matkata, kududa ja heegeldada.”

Järjekorras kolmandasse stiililaagrisse oli kokku tulnud 63 punkariks kehastunud kodutütart ja noorkotkast. Stiililaagrite teemad tulevad Ellen Sepa sõnul valdavalt ikka lastelt endilt. “Tagasisidelehtedele saavad nad alati kirjutada, mida edaspidi soovivad. Ja miks mitte lastele tutvustada pungi ajalugu ja seda, mida punk tegelikult tähendab, mitte seda, milline kuvand on pungist loodud.”

Just pungi ajalooline taust ja selle ideoloogiline olemus olid laagri korraldajate sõnul olulised. “Ehk on mõne lapse ema-isa või vanaema-vanaisa olnud punkar, me ei tea seda. Kuid me tahame, et lapsed ei seostaks punki vaid räpaste inimeste ja narkomaanidega,” selgitas Sepp üht ettevõtmise eesmärkidest.

Seda meelt oli ka elektrisinisesse parukasse maskeerunud noorteinstruktor Aive Ott, keda teised korraldajad pidasid suisa malevalaagrite toimumise peasüüdlaseks. Näiteks laagriline punginimega Piloot Pirx mäletas, et just Aive oli see, kelle mõjutusel on tema alates 2005. aastast laagrites käinud. “Inimene ei ole loodud ainult töö ja kodu vahet pendeldama, vahepeal tuleb ikka midagi muud ka teha,” oli Pirx kindel.

Ka Aive Ott oli tänavuse stiilivalikuga väga rahul. Tema sõnul pooldab ta pigem inimlikku punki. “Meie ei poolda anarhiat, vaid rahu, kodumaa-armastust ja usume, et õiged seadused on igas inimeses endas olemas.”

Lastele üllatuseks olid laagrisse kohale saabunud ka päris punkarid, end pungivilistlasteks nimetavad Andri “Mäx” ja Mart “Kingpool”. Andri, kes aastaid tagasi tõsisemat punkarielu elanud, kuid nüüd enda sõnul saanud täiskasvanuks, kelles protestimeelsust vähem, arvas, et praegusel ajal on raske öelda, kas punk on selline nagu aastaid tagasi. Tema sõnul on pungi keskmeks kindlasti mingi protest ühiskonna väärnähtuste vastu, satiir ja must huumor. Punkari puhul on välimus kindlasti oluline, kuid sellest tähtsamad on tema meelest väärtushinnangud ja ideoloogia.

“Vene ajal, kui punk Eestisse jõudis, oli protestimeelsus noorte seas teravam, kuna vaenlane oli konkreetsem ja ühine, tänapäeval on probleemid varjatumad, ka vaenlast on keerulisem tajuda. Kuid punk on endiselt vajalik ja oluline osa ühiskonnast. Noored ei tohiks lõpetada mõtlemist selle üle, miks elu on niisugune, nagu ta on, miks on ühiskonnas palju valet,” arutles punkar.

Praeguse aja punkariks pidas Andri Jaan Pehki ehk Orelipoissi, kelle lauludest võib leida üsna terava sõnumi. Üldiselt on tänapäeva punk tema hinnangul aga sõnumivaene. “Lihtsalt räusatakse ja tehakse müra, aga intellektuaalset mõtet ei leia,” tõdes ta teatud nukrusega hääles.

“Punk annab kõigile võimaluse – kui on vähegi tahtmist, võib igaühest midagi saada,” lisas ta lõpetuseks pungi kõikvõimsust avava mõttetera.

Õhtutundidel, pärast söömist ja ettevalmistusi, pidid kõik laagrilised aga olema valmis, et astuda sõprade ette playback’i kavaga, mille käigus tuli jäljendada mõnd lugu eesti pungiklassikast.

Välja valitud palu harjutasid rühmad innukalt ning nii sai puuhalust kitarr ning oksaraost mikrofon. Esitamiseks Singer Vingeri loo “Noorus on hukas” valinute sõnul otsustasid nad just selle loo kasuks, sest tegemist oli tuttava viisi ja sõnadega. Tõeliste härradena jätsid poisid laulu valikul viimase sõna tüdrukutele. “Kindlasti on meil plaanis rokkida,” olid noored singervingerdajad hakkamist täis. Kuigi loo sõnu päris peast keegi ei teadnud, osati refrääni siiski ühehäälselt laulda.

Pungieluga said Viru maleva kodutütred ja noorkotkad tutvuda kolm päeva – teisipäevast neljapäevani. Lisaks esimese õhtu punkarielule said kõik end rakendada matkamängus ja teistes põnevates tegemistes.

Tagasi üles