/nginx/o/2012/07/27/1238006t1h91ef.jpg)
Jänedal toimuvad Eesti talupäevad, Rakveres lõppeb kristlik festival “Euroopa vajab Jeesust”. Ja mujal leiavad neil päevil aset Viljandi folk, Kloogaranna festival, Järvi suvefestival, Haapsalu keelpillifestival, Kiviõli motofestival, Jõgevatreff ...
Tulemas on, oi-oi, Tudu päevad, Tapa vorstifestival, Viru Folk, noortefestival Terve, Hiiumaa tantsufestival, Leigo järvemuusika, Kalevipoja kala- ja veefestival, teatrifestival Monomaffia, Jõgeva küüslaugufestival, tARTuFF, Rakvere kinonädal, Rakvere vaimuliku muusika päevad ... Andestagu need, kelle ettevõtmise nimetamata jätsin.
Uudistevoost sööstavad läbi festivalide nimetused ja – saavad ajalooks ja osalejate mälupiltideks.
Olen mõnikord mõtelnud, et kultuuriga kohtumiseks pole festival võib-olla üldse õige vorm. Tuhat üritust päevas, sada elamust tunnis, kiirustamine ühelt platsilt teisele, vahepealsed põgusad, aga sisutihedad vestlused äsja kohatud ammuse tuttavaga mõjuvad nõrgemale vaimule küll meeletult kurnavalt. Siis tundub järjekordsesse saali maha istudes peaaegu välistatud, et kohe algav võiks pakkuda olemise mõtet ja elamise tunnet kristalliseeriva, kirgastava kogemuse. Lihtsalt seepärast, et väsinud meelega ei jõua saadetavaid impulsse ja antavaid mõtteid enam vastu võtta.
Aga kui siis pärast festivali koju minna ja festivalikavast üle vaatama hakata, mis kõik kogemata (ja) nägemata jäi, tabab teinekord painav kahjutunne. Kunas ja kus ma nüüd veel neid, vahel terve maailma meistriklassi kuuluvaid artiste näha saan? Ja kõik need jutuajamised, mis jäid pidamata, kohtumised, mis jäid toimumata lihtsalt sellepärast, et nõrgal vaimul polnud enam jaksu – millal jälle neid inimesi trehvan?
Ühel festivalil vestlesin noorhärraga, kes kuulutas, et teatrit vaadata ta ei armasta, küll aga meeldivad talle hullupööra teatrifestivalid: sealne atmosfäär, varahommikuteni vältavad vestlused ja olengud. Sel hetkel, tema festivalinautlemist jälgides, tundusid ta valitud viis ja suhtumine ainuõigetena.
Võib-olla tõesti tuleks kultuuri uurimas käia eraldi, eelhäälestuseks, analüüsiks ja sünteesiks aega võttes, enesele sügavustesse sukeldamist võimaldades. Ja festivalidel osaledes pühenduda vaid melule, sellele, mis saalidest väljaspoole jääb. Ehk oleks see nõrgale vaimule optimaalseim, tasakaalukaim variant?
Ent. Tegelikult on suvine festivalide uputus tõeline Eesti aare, Nokia, rahvuslik rikkus ja kullasoon. Sest festival kui vorm nõuab erksust, ettevõtlikkust ja – Uku Masingu moodi – elusamust. Nii korraldajalt, esinejalt kui vaatajalt. Kui nii paljudes Eesti paigus neid kolme e-tähega sõna jagub, siis võime end küll festivalivabariigiks pidada. Ja endast neid kolme märksõna otsides loodan minagi mõne festivali puudutusest peagi osa saada.