Mart Vilt lakke vahtimisest lugu ei pea

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mart Vilt.

FOTO: Meelis Meilbaum

Roelas elav legendaarne jooksumees Mart Vilt on olümpiamängudega pisut hädas, sest suurt spordipidu peab ju telekast vaatama, samas ei taha mees marju metsa jätta.

Ajalooline finiš 46 suve tagasi Londonis - Oleg Raiko ees ja Mart Vilt tema järel, inglased kaugel tagapool.

FOTO: Repro



Mart Vildi sõnul on kätte jõudnud kõige magusam marjaaeg. “Ega ma ise neid nii väga söögi, tuttavate jaoks korjan, aga mulle annab värske õhu käes viibimine ja metsas kondamine tervist,” rääkis Vilt. “Mida sa ikka kodus istud ja lakke vahid, parem on ringi liikuda,” lisas ta.

Olümpiamängudel on Vildi kõige

eelistatumateks aladeks, mida ta jälgida tahaks, võrkpall ja loomulikult kergejõustik. Võrkpalli on mees noorpõlves ka ise usinalt mänginud.

Kuigi Mart Vilt oli oma jooksutulemustega eelmise sajandi kuuekümnendate aastate keskel maailmaklassile väga lähedal, jäi tal olümpiamängudel käimata. “Kui praegu on sport poliitika, siis tollal oli ta seda enam,” sõnas mees mõtlikult.

Viimased katsevõistlused enne Tokyo olümpiamänge olid NSV Liidu meistrivõistlused Kiievis. “Minu jaoks oli see väga must päev,” meenutas Vilt. “Nii olen ma oma päevikusse kirja pannud.”

Eeljooksust pääses Vilt edasi. “Enne finaali kutsus massöör Elmar Martin, et tule, ma loksutan su lihased läbi. Läksin ja loksutaski mu jalad korralikult läbi. Laua peal oli rohupudel, valas mulle sealt ja ütles, et võta see naps ka ära. Ma ei mõelnud, et see mingi doping oleks, oma mees pakkus ja järelemõtlematult võtsin,” rääkis Mart Vilt.

Pea kogu jooksu oli Mart Vilt juhtgrupis, aga viimases kurvis jäi ta sisuliselt seisma ja võttis seejärel hoopis vale suuna.

Komberdasin kolmandale-neljandale rajale, pärast treener Tšikin ütles, et kui sa oleksid staadionilt välja jooksnud, oleksin su kinni püüdnud,” kõneles teenekas jooksumees.

“Tegin paiga peal põlvetõstejooksu. Vaatan tahapoole – jooksevad, vaatan ettepoole – jooksevad, siis nagu tuli enesekontroll tagasi, jooksin lõpuni ja olin kuues. Kui seda jama poleks juhtunud, oleksin kindlasti olümpiale sõitnud, mul oli juba Jaapani viisa passis,” lisas ta.

NSV Liidu koondise treeninglaagritesse kutsuti Mart Vilt alles 1963. aasta lõpul, pärast seda, kui mees oli tulnud Moskvas toimunud üleliidulisel 5000 m krossijooksul neljandaks. Vanust oli Vildil siis juba 28 aastat, seega spordimehe jaoks suhteliselt palju.

1964. aasta alguses võitis ta esimese koondise katsevõistluse Pjatigorskis, seejärel sai veebruaris teise koha Genfis toimunud krossijooksul ning Prantsusmaal L’Humanité 8 kilomeetri krossil. “Kodus sai naelikud tavaliselt alles mais jalga, 1964. aastal oli juba veebruari lõpuks kolm suurt võistlust tehtud ja eks ma olin sügiseks ikka tühi ka,” arvas Mart Vilt.

“Ega ma täpselt teagi, kas tegi mulle halba see topka või mitte, aga Rein Tölp on öelnud, et Elmar Martin oli koputaja. Bolotnikov oli vaja olümpiale saata ja seal ta käis, sai 5000 meetri jooksus 25. koha, mina aga sõitsin koju,” pajatas Vilt.

Pärast olümpiamänge peeti suured võistlused Krasnodaris, seal võitis Vilt 5000 meetri jooksu kindlalt. “Seal ma pidin käima, sest sain riiklikku stipendiumi, mis tollal oli 120 rubla,” lisas mees.

México olümpiamängud toimusid Mart Vildi jaoks aga juba liiga hilja, 1967. aastal sai tema tipptasemel karjäär otsa.


Tänavuse olümpialinna Londoniga on Mart Vildil aga oma suhe, sest just seal jooksis ta 17. juunil 1966. aastal NSV Liidu ja Suurbritannia kergejõustiku maavõistlusel Eesti rekordi 1500 meetri jooksus 3.39,0, mis püsis löömatuna üle 40 aasta, kuni Tiidrek Nurme sellest lõpuks 2008. aasta augustis kahe kümnendikuga jagu sai ja Pekingi olümpial rekordinumbrid 3.38,59 peale viis.

Mart Vilt arvas, et kui tema oleks saanud Nurmega samades oludes joosta, oleks tema tulemus oluliselt parem olnud. “Praegu on ju tartaanrajad, iga sammuga annab põrge kübekese juurde, aga kui palju samme mahub 1500 meetri sisse,” arutles mees.

46 aastat tagasi Londonis püstitatud Eesti rekordi kohta ütles Vilt, et teda tõmmati kureks ja tegelikult oleks ta pidanud selle jooksu võitma. “Meil oli kokkulepe, et kordamööda veame, mina esimese otsa vedasin, siis vedas Oleg Raiko, siis uuesti mina, aga seejärel tema enam ette ei läinud, tuli hoopis inglane. Mina vaatasin, et kurat, vale mees, ja hakkasin uuesti ise vedama. Kui oli jäänud 150 meetrit, siis Raiko tuhises minust mööda ja läinud ta oligi,” meenutas jooksumees.

800 meetri spetsialisti Oleg Raiko võiduajaks märgiti 3.38,7, Mart Vilt jäi kolme kümnendiku kaugusele. Finišis oli Raiko omadega läbi, Vilt aga enda sõnul täiesti värske. “Loll olin, tegin vigu, oleks Raiko kokkuleppest kinni pidanud, oleksin jooksnud alla 3.38,” arvas Vilt, kes oleks pidanud 5000 meetri mehena hakkama spurtima juba vähemalt 400 meetrit enne lõppu, et noorem ja lühematel maadel jooksnud kolleeg ära küpsetada.

Mart Vildi tulemus oli 1966. aastal maailma edetabelis kaheksas, Londonis jäid tema selja taha Tokyo olümpiamängudel 1500 meetri jooksus neljanda koha saanud Alan Simpson ja sealsamas kaheksandaks jooksnud John Whetton.

Eesti rekord kerkis selle jooksuga paremaks näiteks suurte jooksumaade Soome ja Suurbritannia rekordist.

Sama kaua ehk 42 aastat püsis ka Mart Vildi siserekord 3000 meetri jooksus, mis oli püstitatud 1967. aastal Prahas ja millest Tiidrek Nurme 2009. aastal jagu sai.

“Ma ei saa aru, miks Nurme kangesti 5000 meetri jooksus olümpiale tahtis saada, ta jäi sel alal ju normist ikka väga kaugele ja valgetele meestele nii pikal maal sõnaõigust ei anta,” mõtiskles Mart Vilt, kes hindas Eesti kesk- ja pikamaajooksu taset kesiseks.
“Eks noortel ole ahvatlusi palju rohkem kui meil omal ajal ja sporti ei viitsita enam nii väga teha,” arvas ta. Samas on harjutamisvõimalused ja võistlustingimused sootuks teised. Tartaanradadele Vilt juba viitas, tema ise harjutas aga nooruses Jõhvis 300 meetri pikkusel kivisel ringil.

“Jooksutreeninguks ei ole mingeid baase vaja, pane tossud jalga ja mine lippa,” rääkis teenekas jooksumees, kelle arvates tuleks treeneritel ja kehalise kasvatuse õpetajatel andekatele noortele kiiresti ja õigel ajal jaole saada ning neid igati toetada.

Praegu joostakse Vildi hinnangul võistlustel raha pärast ning tulemused on jäänud tagaplaanile, maailmas on tase aga hirmtugev ning Eesti sportlastel on kesk- ja pikamaajooksudes läbilöömine pea võimatu.

“Meil peaks olema terve punt kõval tasemel jooksjaid, kes saaksid lõunas laagrites käia, lisaks peaks kodustel võistlustel pidevalt tugevamad külalised osalema, siis võiks tasapisi hakata lootma ka tulemuste paranemisele,” arvas Mart Vilt.

Lisaks jooksumeheks olemisele on Mart Vilt ka pillimees – juba noorpõlvest saati armastab ta akordioni mängida – ning kirjamees. Tema sulest on ilmunud mitu elulooraamatut ja paar anekdoodikogumikku.

Seitse aastat tagasi ilmunud raamatus “Mälestustekett” kirjutab Mart Vilt: “2000. aastal välja antud raamatus “Keskmaajooks” on minu kohta üheks alapealkirjaks “Pilli- ja pullimees”. Mõni on mind nimetanud naiste- ja naljameheks. Jah, naisi abikaasadeks on tõesti olnud paljuvõitu. On seda siis ikka palju?

Kui mõnede lõunamaarahvaste juures on see tavaline nähtus, miks siis ühe aktiivse eestlase puhul nii olla ei või? Ma ei ole naistemeheks teadlikult pürginud, kõik on läinud kuidagi isevoolu teed. Ma ei ole osanud oma elukäiku õigesti juhtida. See on olnud nagu ratas, mis on pandud veerema ja muudkui veereb. Eks kunagi sellele veeremisele pannakse ka pidur peale. Ettenägematuid võimalusi on palju. Kõik see ei ole olnud mingi õnneotsimine, pigem kurb tõde.

Mida on mõeldud minu pullitegemiste all, võib ainult oletada. Varastanud ma ei ole, vangis ka pole olnud ja isegi vägistanud ei ole kedagi. Kõik on ise nõus olnud. Väikseid pullitegemisi on kõigil, ma ei usu, et päris süütuid hingi maamuna peal elab.”

Napsumehekski olemist Vilt ei salga. “Loll olen olnud ja vigu teinud, saan seda uuesti öelda,” lausus ta. Aga praegu on ta kõige rohkem metsamees ja tugitoolisportlane, sest marjad tahavad korjamist ja olümpia vaatamist.

    Tagasi üles