Ühe suvega kahes projektis: Kosovos ja Prantsusmaal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maris (paremalt teine) elab koos neljateistkümnest erinevast rahvusest pärit noortega.
Maris (paremalt teine) elab koos neljateistkümnest erinevast rahvusest pärit noortega. Foto: Erakogu

Huljalt pärit Maris Pritson läks kaheks kuuks vabatahtlikuks, kuid jõudis enne seda osaleda ühenädalases noorteprojektis keskkonnaprobleeme otsides.



Prantsusmaale juhtus 19aastane Tartu maaülikoolis maastikukaitset ja -hooldust õppiv Maris Pritson juhuse läbi. Kursusekaaslane teatas kevadel, et tulemas on EVT kahekuuline vähemate võimalustega noorte projekt Prantsusmaal. Algul Maris end küll sobivaks kandidaadiks ei pidanud, kuid ehk pisut ka tänu õpitavale erialale just Montandrés ta praegu viibibki.

Koos noorte vabatahtlikega neljateistkümnest rahvusest elatakse vanaaegses majas, mille allkorrusel on eluruumid ja söögitoad, kõrgemal kaks ühiskorterit. Päevaplaan on lihtne: kell kaheksa hommikusöök, seejärel kolm tundi tööd, edasi lõuna ja veel kolm tundi tööd. Nädalavahetused on vabad. Õhtuti tehakse lõket ning on niisama chill olemine. Vajadusel pakutakse abi ka kohalikel üritustel.
“Teeme kivitööd: taome haamritega ja parandame kiviseina – päris raske on,” rääkis Maris praegusest tööülesandest. Siiani ongi Maris vaid vabatahtlike maja juures tööd teinud: bambusmetsa raiunud, teid puhastanud ja köögiviljaaeda rohinud.

Juhendajad on küll üsna noored ja lõbusad ning hoiavad vabatahtlikega kokku, kuid Maris leiab, et elu kerge ei ole. “Siin öeldakse, et üle kahe aasta on liider olla siiski suhteliselt raske, aga eks see on vahest nende kutsumus, sest nemad ei ole ju vabatahtlikud ja saavad selle eest ikka palka ka. Aga ma ei kadesta neid absoluutselt, sest neil pole väljaspool seda maja oma elu üldse – täiesti õudne.” Üks praegune liider on ise samas kohas vabatahtlikuna alustanud. Kui oli pärast seda poolteist aastat Islandil olnud, tuli tagasi liidriks.

Vabatahtlikud on ülileidlikud, mistõttu vähemalt rõivapuudust projektis osalejatel ei teki. “Meil on siin täiega lahe asi: tänu kõigile kojuminevatele vabatahtlikele, kelle kohver on liiga raske, on teisele korrusele tekkinud kaltsukas.”

Kaltsukas on nagu rõivalaenutus, kust võib kehakatteid vabalt võtta, ja Marise sõnul pidavat ka valikut olema ning seda nii tööpükste kui ka jooksutossude puhul. Kuigi rõivastele kulutama ei pea, pole elu kaugeltki mitte odav. “Raha läheb siin ikka jõhkralt – pakk pähkleid maksis 5 eurot. Ma ei osta mitte midagi lihtsalt.”

Vabatahtlike juures käivad nädala kaupa ka noored meie malevatega sarnanevatest väiksematest töölaagritest. “Nad ei oska üldse inglise keelt, kuid nad tahavad minuga nii väga rääkida. Ma oskan öelda ainult oma nime ja päritolu ja sedagi käte ja jalgade abil. Aga me mängime siin koos korvpalli ja ikka saab kuidagi suheldud,” kõneles Maris.

Oma olukorda kirjeldades hakkas tüdruk naerma. “Ma nii tahaks kellegagi eesti keeles rääkida ja kellegagi kokku saada. Kaks hispaanlast saavad suhelda, kaks tüdrukut räägivad mandariinikeelt: üks on Taiwanist ja teine Hongkongist, aga minul pole kedagi.
Kui oskaks hispaania keeltki, oleks hästi, aga see prantsuse keel on minu jaoks küll nagu hiina keel. Praegu võtan isegi ühelt neljakümneaastaselt lisatunde ja harjutame järjest mitu tundi mingisuguseid häälikuid, mida ma lihtsalt ei suuda järele öelda.”

Marise jaoks pole kahekuuline Prantsusmaal olemine aga selle suve ainus projekt. Juunis käis ta MTÜ Ethical Links kaudu Kosovos keskkonnateemalises noortevahetusprojektis, kuhu samuti aitas saada õpitav eriala. Sellest projektist võttis osa 20 Kosovo ja Eesti noort. Rohked probleemid, mida kajastatakse projekti kestel kogutud teabest koostatud näitusel, tulevad vaatluse alla ka Harwardi ülikoolis.

“Prügikäitlemist neil absoluutselt ei ole. Nad isegi ütlesid, et nende meelest on eestlaste argumendid keskkonnaprobleemide kohta nagu välja imetud ja need ei olegi kellegi probleemid, Kosovos on keskkonnaprobleemid palju suuremad,” kurtis Maris.

Maris soovib omasid näha ja Eestis ujuda, kuid projektides osalemist ei kahetse ta kaugeltki mitte, sest saadud kogemused on olulised ning inimesed, kellega kohtutud, on sõbralikud ja armsad. Projektidest osavõtmist soovitab Maris soojalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles