Märt Moll: Omavalitsuse ülesannete täitmine ei ole optimaalne

Märt Moll. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kavandatava haldusreformi eesmärk on vähendada radikaalselt omavalitsusüksuste hulka ning tekitada see­läbi tugevad (loe rikkad) ja hal­dussuutlikud omavalitsused.

Riigikontrolör rõhutab mõistuse reformi vajadust sellel aastal ja viitab üldiselt omavalitsuste haldussuutmatusele. Õiguskantsler väidab, et omavalitsusüksused rikuvad elanike põhiõigusi.

Kas olukord on tõesti nii halb? Kui loeme omavalitsusüksustes riigikontrolli auditite kokkuvõtteid, ei ole olukord sugugi nii hull, vastupidi, omavalitsusüksused on keskvalitsuse ametkondadega võrreldes euroraha kasutuselevõtmisega tunduvalt paremini hakkama saanud. Saanuks veelgi paremini, kui ametkonnad oleks õigeks ajaks ette valmistanud seda reguleeriva dokumentatsiooni.

Riigikontrolöri arvamus, et ainult maakonnatasandil loodavad omavalitsused oleks piisavalt tugevad kõigi ülesannetega toimetulemiseks ja maapiirkonda­des elanikkonna säilitamiseks, on ekslik, sest on ka muid võima­lusi. Elanikkonna maapiirkondadest lahkumine ja ääremaastumine tegelikult mammutomavalitsusüksuste puhul suureneb. Nõustuma peab riigikontrolöri arvamusega, et haldusreformi küsimust ei tohi politiseerida. Seda aga pole Eesti riigis praegu võimalik mitte teha.

Haldussuutmatuse põhjus

Õiguskantsler on mures, et omavalitsustes avastatud puuduste tõttu võivad isikute põhiõigused jääda sageli tagamata ja on tungiv põhjus riigi kiireks ja otsustavaks sekkumiseks ning uue halduskorralduse kehtestamiseks.

Regionaalminister väidab, et loodavad 20 omavalitsusüksust suudavad arendada ka neid potentsiaalseid piirkondi, kellel senini väiksuse tõt­tu puudusid selleks eelarvelised võimalused; väheneb piirkon­na killustatus; vä­heneb elanike siirdumi­ne se­nis­test väik­sema­test maa­konda­dest ja valdadest suu­re­ma­tes­se keskustesse; väheneb ebavõrd­sus omavalitsuste vahel ja suure­nevad riigi võimalused delegeeri­da kohapealsete küsimuste otsus­tamine omavalitsustele, kus on sel­leks rohkem infot; kasvab oma­valitsuse volikogu ja valitsuse otsuste kaalutletus ja läbipaistvus, kuna konkurentsi tulemusena tekib reaalne opositsioon võimulolijaile, see aitab parandada sisemisi kontrollisüsteeme, vähendada juhtimisvigu ja korruptsiooni; kasvab kodaniku võime kaasa rääkida jne.

Eesti omavalitsusüksused on keskmise suuruse poolest teiste Euroopa riikide omadega võrreldes keskmiste seas, territooriumilt on aga Eesti omavalitsusüksused kõige suuremad. Asustustiheduselt oleme siiski nimekirja lõpuosas.

Eesti omavalitsusüksustele pan­dud ülesannete mahtu saame kõrvutada Põhjamaade omadega, kus neid on Euroopas kõige rohkem. Omavalitsuste tulud nen­de samade riikidega võrreldes on aga tunduvalt väiksemad.

Miks on omavalitsusüksused väidetavalt haldussuutmatud? Kui osundatakse, et selle põhjuseks on omavalitsuste ametnike ebapiisav ettevalmistus ja tase, on see vaid üks väike osa tõest. Suuremas osas on selles süüdi omavalitsuste praeguse tulubaasi ebapiisavus ja erinevate ülesannete seadusaktidega ebaotstarbekalt korraldatud täitmine.

Kuna aga riik oma seadustega on kehtestanud omavalitsuste tulubaasi ja andnud ülesanded, siis omavalitsuste finantsilises võimekuses ei saa süüdistada omavalitsusüksusi.

Kas reform on võimalik?

Rootsis pikka aega omavalitsuste liidu juures arenguprojektidega tegelnud Ulf Johanssoni sõnul "oleks majanduskriisi tingimustes haldusreformi lihtsam läbi viia olnud, aga Eesti pole selleks valmis. Ees­ti vajab enne terviklikku ana­lüüsi, milliseid ülesandeid täidab praegu keskvõim, milliseid omavalitsused ja milliseid kodanikud ise ja kuidas see tulevikus peaks olema. Selgelt peab sõnastama reformi eesmärgi, mida tahetakse selle läbiviimisega võita".

Rootslase sõnul ei tähenda hal­dusreform ainult suuremaid oma­valitsusi, vaid koos­töö tegemist omavalitsuste va­hel, riigi ja omavalitsuste ning oma­valitsuste ja kodanike vahel.

Seega, eesmärgiks ei saa olla suured omavalitsused. Kui aga see on tõesti eesmärk, siis mitte sellepärast, et omavalitsused oleksid haldusvõimekamad ja rikkamad, vaid selleks, et erakondadel oleks lihtsam saavutada omavalitsuste üle kontrolli. Mis on just vastupidine riigikontrolöri üleskutsele mitte politiseerida haldusreformi.

Matemaatiline liitmine ei anna haldusterritoriaalse reformi läbiviimisel soovitud tulemust. Ei anna kahe vaese liitmine rikast omavalitsusüksust, vaid väheneb vaeste omavalitsusüksuste hulk poole võrra.

Kõik uuringud, mis Eestis on tehtud, viitavad sellele, et prakti­list rahalist kok­kuhoidu omavalitsusüksuste ühendamisest, mille arvel täita neid ülesandeid, mis tänaseni on rahastamata, po­le võimalik saa­vutada.

Väike kokku­hoid on võimalik saavutada ma­huefekti arvel, mis võimaldab suuremaid investeeringuid teha kiiremini, samas investeeringute arv ei suurene. Teiseks mastaabiefekti tõttu võib-olla, rõhutan, võib-olla on võimalik valida kvalifitseeritumaid spetsialiste.

Teiste kogemus

Rootsis aastakümneid tagasi läbi viidud haldusterritoriaalse reformi järel pole paljudes koh­tades kogukonnad tegelikult siiani ühinenud ega tunnista oma koduvallana suurt sunnikor­ras ühendatud omavalitsust.

Soomes praegu kehtiva refor­mikava aluseks on tegelikud arvestused, kui suurel territooriumil, millise elanike arvuga omavalitsuses on võimalik põhitervishoiu ja hoolekandeteenuseid osutada parimas mahus ja kvali­teediga tulenevalt sellel territoo­riumil kogunevatest tuludest. Sa­ma analüüs tehti ka teiste vald­kondade suhtes. Omavalitsustel on nüüd võimalus, kas ühineda või teha ametlikult koostööd teenuste osutamiseks.

Ühinemise jaoks on keskvalitsus näinud ette arvestatavad boonused. Reformi käigus muudetakse ka omavalitsuste rahastamise süsteemi, et neil oleks uutes tingimustes võimalik paremini toime tulla.

Samas on haldusterritoriaalne reform kogu riigis, mitte ainult omavalitsustes, vaid ka riigihalduses. Kaotatakse riiklikud haldusterritoriaalsed üksused ja tugevdatakse maakondlikke omavalitsusliite, kelle ülesandeks on haldus piirkondlikul, loe maakondlikul tasandil. Riik loob läänide asemel paikkondadesse oma toimeüksused, kelle ülesandeks on kontroll omavalitsuste tegevuse üle ja järelevalve erinevates valdkondades ning muude riiklike toimingute tegemine ja lubade väljastamine.

Boonuste roll

Ma olen põhimõtteliselt nõus, et haldusterritoriaalne reform on ka Eestis vajalik, sest praeguseks vastu võetud seadustega omavalitsustele pandud ülesannete täitmine ei ole optimaalne. Samas ei tea Eesti riigis keegi, kui suures mahus ja millise kvaliteediga teenuseid peaks omavalitsus elanikele osutama.

Millegipärast ei ole kasutatud seadusandlikku võimalust pan­na omavalitsustele ühiselt täi­detavaid ülesandeid. Näiteks, jäätmekäitluses on ebaloogiline korraldada seda ühe väikese ela­nike arvuga hajaasustusega oma­valitsuses. Seadusega oleks võinud ette näha, et seda ülesannet peavad omavalitsused täitma koos territooriumil, kus elab vähemalt 20 000 elanikku.

Ja sellise korralduse alternatiiviks oleks siis omavalitsuste ühinemine, millele riik rakendaks ka tõesti motiveerivad boonused. Ühest küljest oleks niisugune ühinemine vabatahtlik, kuigi selle juures on ka sunni moment, teatud ülesande täitmiseks vajalik kapatsiteet.

Siiski on reformi läbiviimisel igal juhul vaja üle vaadata ja korrastada omavalitsuste tulubaasi kujunemise alused ning tulude suurendamine, sest vastasel juhul jääbki mõni ülesanne alati täitmata.