Mariann Mäeots: “Tegema peaks seda, mis huvitab ja pinget pakub”

Mariann Mäeots. Foto: Indrek Agar

Mariann Mäeots on 18aastane tulevane abiturient, kes võttis kätte ja hakkas tegelema päästetööga.

Kust tuli selline idee?

Vabatahtlikuks päästjaks pürgimise idee tuli kümnendas klassis, kui sain teada, et minust päris päästjat ei saa. Aga päästetööni jõudsin üldse tänu Kadrina keskkooli päästeõppe valikainele.

Viimasel hetkel, kui klassiuhataja valikaineid kinnitas, mõtlesin, et ei, ma võtan lisaks politseiõppele ikka pääste ka. Paar tundi käisin ära, siis sain aru – see on minu asi. Ja see tunne ei ole veel muutunud, mis on minu puhul väga eriline, sest tüdinen asjadest kiiresti – mulle meeldivad muutused ja eriti ei istu rutiin ega stabiilsus.

Aprilli keskel sain kätte vabatahtliku päästja esimese astme tunnistuse. Päästetöö on meeldinud mulle nüüd varsti juba kaks aastat ja kavatsen sellega tegeleda elu lõpuni.

Mida te valikaine tundides tegite?

Kuna see oli 10. klassis ja nii ammu, siis mu mälu võib mind juba pisut petta. Rääkisime veeohutusest, tulekahju korral käitumisest jms, valikainel oli suures osas ennetuslik eesmärk. Paljud tunnid olid välitunnid, külastasime kohalikke komandosid. Lisaks tegime sellist huvitavat asja, et käisime novembrikuu keskel Loobu jões ujumas – harjutasime pinnaltpäästet. Meil olid seljas kuivülikonnad ja nende all soe dress, nii et kõik oli okei.

Mis pärast valikaine lõppu sai?

Valikaine sai läbi tegelikult juba poolaasta lõpuga jaanuaris. Siis saingi teada, et oma tervisliku seisundiga ei kvalifitseeru ma päästjaks pürgima. Terve suve olin ma mõtetes täiesti loobunud, võib öelda, et olin päris lootuseta.

Sügisel hakkasin mõtlema, et peaks ikkagi kuidagi selle asja juurde tagasi minema, kuna see oli mulle väga südamelähedaseks saanud. Hakkasin mõtlema vabatahtliku pääste peale ja guugeldades leidsin RPRi.

Mis on RPR?

RPR on vabatahtlikke päästjaid koondav MTÜ, millesarnast Lääne-Virumaal ei ole. RPR loodi algselt selleks, et abistada kutselisi päästjaid suurõnnetustel – metsapõlengu, õlireostuse, loodusõnnetuse puhul – ja toetada politseinikke kadunud inimeste otsingul maastikul või varemetes. Aja jooksul oleme eelnevalt nimetatud tegevuste kõrval hakanud tegelema ka tule- ja veeohutuse teemalise ennetus- ning koolitustööga.

Päästerühmas on praegu liikmeid pisut vähem kui 200 ja see on ainus vabatahtliku päästega tegelev organisatsioon Eestis. Naisi on seal rohkem kui mehi. Meie ettevalmistus on põhjalik: pidevalt toimuvad loengud ja koolitused.

Kas loengutes käimine on kohustuslik?

Vabatahtlikule on kõik ju vabatahtlik, kuid kui ta mitte midagi ei tee, siis tal puudub vaba tahe, mis tähendab, et ta ei ole vabatahtlik.

Otsest kohustust millestki osa võtta ei ole, kuid see tuleb kasuks ja enda ettevalmistus on selle võrra parem – üleüldine pilt täiustub pidevalt. Hea on see, et meie loengud ei kesta kolm tundi mingisuguses kõledas auditoorimumis, vaid need on mõnusad olemised, millest võtab osa umbes 10–20 inimest ja kus kõik saavad kõnealustel teemadel kaasa rääkida.

Mis vanuses on RPRi liikmed?

Liikmete keskmine vanus on 33 aastat, mina olen praegu noorim. Kuid vanusega on nii, et tegelikult on kuulutustes kirjas, et vastu võetakse alates 18. eluaastast, kuid põhikirja järgi juba ka 16aastaseid. Näiteks sel aastal käis üks poiss küsimas, kuid teda ei võetud, sest ta oli liiga noor.

Kas see maksab teile ka midagi?

RPRi loenguteks ja koolitusteks Tallinnasse kohalesõit muidugi maksab. Ma võiksin esitada avalduse, et sõidud täielikult või osaliselt kinni makstaks, aga ma ei näe selleks nii suurt vajadust. Ka väljakutsetele sõidud makstakse sooviavaldajatele kinni.

Päästerühmaga otseselt ei seondu peale sümboolse liikmemaksu praktiliselt mitte mingeid kulutusi, kõik kulud kaetakse.

Kas olete RPRis ka uusi tuttavaid leidnud?

Päästetöö tõttu on mulle tõesti hästi palju uusi tuttavaid tekkinud ja see on
ääretult tore. Mitte kuskil mujal ei ole ma tähele pannud, et inimesed nii palju naeraksid. Selles valdkonnas on inimesed alati hästi sõbralikud ja toetavad, küünarnukitunne ja meeskonnavaim on hästi olulised – nendeta päästes hakkama ei saa. Kunagi ei ole tunnet, et oleksin võõras või üleliigne.

Mida suvel teete?

Suvel ongi RPRil kõige reaalsem seotus päästetööga, sest juuni algusest augusti lõpuni valvame Aegna saarel, kus vajadusel anname esmaabi, tegeleme päästetöödega ning tagame üleüldise korra. Sellel suvel olen kaks korda Aegnal valves käinud ning nüüd augustis tahaksin veel minna.Samas on päästega seotud mitmesugused üritused, kuhu ma küll Aegnal valvamise pärast ei jõua. Näiteks igal nädalal võiks käia päästekoerte treeninguid vaatamas.

Kas teete koostööd ka kohalike komandodega?

Mina ei tee, sest mul puudub selleks praegu veel pädevus. Operatiivsündmusel teenust osutada tohin näiteks vaid juhul, kui mul on kutselise päästetöötaja käsi õlal ja ta ütleb: “Tee nüüd seda!” Samas on täiesti võimalik komandodega koostööd teha näiteks ennetusvaldkonnas.

Praktika mõttes käin Rakvere komandoga sündmustel kaasas. Sinna jõudsin tänu töövarjupäevale, RPRist ei teadnud ma siis veel midagi. Komandosse kohale saabudes aga anti mulle tupsud – dressid – ja roobad – tulekustutusriided – kätte ja pandi mind auto peale.

Kumba eelistate, komandot või RPRi?

Mõlemal on oma võlud. Kindlasti tahaksin olla ka vabatahtlikus komandos. Valima nii väga ei peakski, sest tegelikult saab mõlemasse kuuluda.

Kui suur on päästevaldkonnas naiste osakaal?

Tartus on üks naispäästja. Ma olen ka kuulnud, et kui naine on seltskonnas, siis on see meestele väga hea motivaator head tulemust anda – kui naine saab millegagi hakkama, tekib meestel tunne, et miks ei peaks nemad saama. Kutsehariduspõhisest päästest erinevalt on aga kontoris ametnikena tööl palju naisi. Ei saa üldse öelda, nagu see ala oleks väga meestekeskne.

Kas olete ka sõjaväe peale mõelnud?

Sõjaväkke plaanisin minna, kui olin 16, aga enam mul sinna erilist tõmmet ei ole, sest mind ikkagi huvitab konkreetselt päästeala, mitte üleüldiselt nn maskuliinne tegevus.

Kuidas Tallinnas käimine kooliajal teie elu mõjutas?

Koolil on muidugi tähtis osa õpilase elus, aga eks kõik asjad tuleb oma ellu mahutada ja paraku ühe asja arvelt teisega tegeleda. Eks mõnikord jäi midagi õppimata ka, seda pole mõtet varjata, aga prioriteedid peavad paigas olema ja kõigi kohustustega tuleb hakkama saada.

Kuna bussiga sõitsin Rakveresse ja sealt edasi Tallinnasse ja tagasi niisamuti, juhtus ka nõnda, et jõudsin koju alles kella kahe ajal öösel.

Kui kellelgi tekib päästetöö vastu huvi, siis mida soovitaksite ette võtta?

Oleneb vanusest. Kooliealistele korraldatakse koostöös koolidega mitmesuguseid projekte. Kuni 16aastased saavad käia päästelaagrites. Vanemad võivad soovi korral juba tutvuda vabatahtlikuks päästjaks saamise võimalustega või sisekaitseakadeemia kodulehel pääste erialale õppima asumise tingimustega.

Ma leian, et tegema peaks seda, mis huvitab ja pinget pakub, mitte seda, millega on lihtne hakkama saada ja mis igal juhul n-ö ära toidab.

Päästesse minnes polnud mul ühtegi tuttavat või sõpra, kelle järel minna, kelle käest kinni hoida või kes mul selja taga oleks. Huvi on lihtsalt ise olnud nii suur, et ma pole kordagi mõelnudki, et mul seal kedagi ei ole – pääste ise ongi mind seal ees ootamas.