Ajakirjanik on ärakuulaja ja sõber ning alati seal, kus vaja

Märt Truman Foto: Arvet Mägi

Sisenedes neljapäeva hommikul Virumaa Teataja toimetusse, valitses seal ootamatu vaikus. Filmidest nähtud stereotüüpset ajalehetoimetust, kus telefonid alalõpmata helisevad ja töötajad jooksusammul asjatavad, ma ei kohanud. Siiski, kõndides toimetuse ruumides ringi, märkasin, et seinakell on kümne minuti jagu ees. Kas see oli juhus või nimelt nii sätitud, seda mul ei õnnestunudki uurida, sest nagu kutse peale hakkas üle kogu maja inimesi kokku tulema.

Põhjust ei pidanud kaua raalima – algas igasse tööhommikusse kuuluv toimetuse koosolek. Ruum täitus hetkega inimestest – kes laua taha ei mahtunud, leidis istekoha seina ääres. Läbisegi istuvad reporterid, uudistetoimetaja, fotograafid, keeletoimetaja ning sekka ka kaks praktikanti. Kõigil oma ülesanne täita.

Uudistetoimetaja Andres Pulver juhatab koosolekut, andes järgemööda kõigile toimetajatele ja reporteritele sõna, et saada ülevaade, mis ideed ja lood kellelgi välja pakkuda on. Selgub, et hommikul oli tulnud kõne ühelt Käsmus suvitavalt väliseestlaselt, kes oli eelmisel õhtul juhtunud sealsamas kokku maailmarändurist sakslannaga, kelle liiklusvahendiks üksnes jalgratas, ja ta hommikukohvile kutsunud.

Niisiis, järgmine ülesanne oli leida koosviibijate hulgast kõige parem saksa keele oskaja. Üksmeelselt arvatakse, et Katrin Uuspõld tuleb saksakeelse intervjuuga kõige paremini toime. Kuna sakslanna on Käsmus üksnes hommikukohvil, siis tuleb sinna suunduda kohe.

Niisiis asun koos reporter Katrini ja fotograaf Arvet Mägiga teele. Sellega lõppeb minu jaoks toimetuse koosolek, millest jäid kõrvu veel sõnad “raam” ja “aken” ning arvud tuhandetes. Kui viimaste loogika oli ilmne – need tähistasid artikli pikkust tähemärkides –, siis “raami” ja “akna” puhul jäi veidi ebaselgeks, kumb siis kumb vormiliselt on. Neid termineid koolis ei õpetatud.

Vahemärkusena mainin, et õpin ajakirjandust Tartu ülikoolis. Seega on minu teadmised ajakirjandusest puhtteoreetilised ja toimetuse tööga ma varem kokku puutunud pole.

Võtame toimetuse autoga suuna Käsmu poole. Sõidu aega on hea kasutada vestluseks – segavaid faktoreid on vähe. Saan teada, et kohaliku lehe tegemisel on valikuvabadust mõnevõrra rohkem kui üleriigilises päevalehes. Kohalik leht on mõeldud eeskätt maakonna sündmuste kajastamiseks ja tehtud siinsetele inimeste, samas peavad ka olulisemad üle-eestilised uudised lehes oma koha leidma. Eriti meeldib mulle lähenemine, et prominentide asemel tahetakse asetada kesksele kohale tavalised inimesed.

Sellega küll eksitakse koolis omandatud tarkuse, uudisväärtuse kriteeriumide vastu, mille ühe punkti järgi peaks uudises olema tuntud inimene. Tähtis kriteerium on aga ka lähedus lugejale, seega jääb otsuse tegemine ajakirjaniku hooleks.

Mind on alati huvitanud, kuidas inimesed, kes esimest korda on olukorras, kus ajakirjanik soovib nendega vestelda, sellesse suhtuvad. Selgub, et on kahesugust meelsust: on väga jutukaid vestluspartnereid, aga on ka niisuguseid, kes kategooriliselt keelduvad endast ajalehes kirjutada laskmast, nimetades kõikvõimalikke põhjuseid.

On selge, et poliitikule on oluline jõuda enda ideede ja pildiga leheveergudele – see tagab poliitikas edu. Tõrksad intervjueeritavad on aga skeptilised, arvates, et nemad räägivad üht, aga lehes kirjutatakse nagunii teist. Skeptikutel on aga alati võimalus enne loo trükkiminekut endaga seotud tekstiosad üle vaadata. Siit koorub välja moraal: ajaleht ei ole üksnes tegijate nägu, oma osa on ka inimestel, kes lasevad endast kirjutada. Vähem tähtsad ei ole ka lugejad, kellel oma ootused.

Jutujärg reporteri ja fotograafiga jõuab ajakirjanduse eesmärkideni ja meedia rollini kaitsta inimest, kuid autojuht aeglustab käiku, sest oleme jõudnud Käsmu. Juba on hooviväravas ootel vihje andnud majaperenaine ja sakslannast maailmarändur. Nagu kord ja kohus, tutvustame ennast täisnime ja ametikohaga ning anname teada, kust väljaandest oleme. Üksnes selline on õige viis intervjuu alustamiseks.

Kuna saksa keelt ma ei valda, siis vaatan eemalt, kuidas reporter Katrin, hoides ühes käes diktofoni ja teisega märkmeid tehes, ränduriga vestleb. Fotograaf Arvet jälgib teraselt, et tabada foto jaoks sobivat hetke. Fotol peab olema elu ja liikuvus, meenub mulle õpetus talvisest loengusarjast koolis.

Veidi üle pooletunnine ametlik intervjuu päädib veel mõne täpsustava küsimuse ja põgusa jutuajamisega ning pärast lühikest fotoseeriat saadame sakslanna teele. Kuid visiit Käsmu pole sellega veel lõppenud. Viini ülikooli skandinavistika õppejõust majaperenaine Imbi Soomann, Rootsi eestlanna, palub meil jääda tänutäheks kohvile. Võõrustaja teatab pärast meie nõusoleku saamist, et tegi väikese eksperimendi, mitme kutsumise peale meie eestlaslik tagasihoidlikkus taandub. Läks vist hästi, sest suutsin märgata kolme kutset.

Kohvijoomist saadab väga huvitav ja hariv vestlus. Siinse leheloo konteksti jaoks avaldan sealt mõned tähelepanekud ja ideed. Varem Rootsi raadios töötanud Soomann peab Eesti ajakirjandust mõne vana Euroopa riigi omast paremaks, märkides, et Eesti ajakirjandus ei karda püstitada hüpoteese, uurib allikaid ja käitub tõe väljaselgitamiseks õigustatult provokatiivselt. Aga lisab, et avalikkus ei lähe ajakirjandusega piisavalt kaasa, vaid on kõrvaltvaataja rollis.

Pea tunniseks pikenenud korraks jäämine tuleb meil siiski ajapuuduse tõttu lõpetada.

Nagu ikka, tundub tagasitee lühem ning märkamatult olemegi taas Rakveres. Linnas põikame veel turult läbi, et vaadata tarbijaveergude jaoks üle sealsed hinnad. Toimetusse naastes on juba uus brigaad autot ootamas, et sõita Simunasse lugu tegema.
Teen veel tiiru toimetuse ruumides, et hoomata valitsevat õhustikku. Valdavalt jäi meelde üksmeel, mida saatis lakkamatu, kui mitte häiriv, klaviatuurinuppude klõbin.

Igatahes müüt närvilistest ja üle laipade minevatest ajakirjanikest oli murtud. Ja veel oli äärmiselt hea kogemus viibida koosolekul, kus inimesed suhtlesid näost näkku. Seda soovitan kõikidele organisatsioonidele, öelgu need IT-lahenduste pakkujad mida tahes.

Amet leiba ei küsi

Suvesarja eesmärk on tutvustada veebilehel ­careercast.com ­avaldatud ametite edetabeli kõige raskemaid elukutseid.

200 ametit reastati parimatest kõige hullemateni viie kriteeriumi põhjal, milleks on füüsilised nõudmised, töökeskkond, sissetulek, ­stress ja edasised väljavaated. Üks neist ameteist oli ajakirjanik.