Rakvere teatri kohvikus toimus kristliku suvefestivali “Kõrged sihid” raames Lembit Petersoni vestlusõhtu, kuhu mahtus osake kultuuri, tükike elukogemust ja hulk mõtteid.
Klassikalisest kunstist ennast leidmas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lembit Peterson on näitleja, lavastaja ja teatripedagoog, stuudio-teatri Theatrum rajaja ja juht. Lisaks sellele on ta elu jooksul olnud mitmel tööpostil, näiteks raamatukoguhoidja, tehniline toimetaja ja ajakirjanik.
Petersoni jututeemad riivasid teatrit ja religiooni, perekonda ja ühiskonda. Armastus kunsti, sealhulgas muusika, kirjanduse ja teatri vastu on Petersoni saatnud terve elu. “Me kõik tuleme ikkagi oma lapsepõlvest ja teatrihuvi võlgnen oma emale,” rääkis Peterson. Kogemustega teatrimees leiab, et igasugune kunstielamus – olgu tegu muusikateose või raamatuga – mõjutab inimese kujunemist ja individuaalse mina leidmist.
“Mitte et ma kohe jooksen ka, aga see jätab jälje,” kommenteeris ta.
Raamatuid on ta elu jooksul lugenud väga palju. “Kui võimas on klassikaline kirjandus, klassikaline tekst ja kui võimsalt on see osanud puudutada inimeses neid põhilisi tundeid ajast aega. Teine maa, teine aeg, teine territoorium, kuid endiselt needsamad küsimused,” kõneles Peterson ning viitas ka Shakespeare’i pealtnäha lihtsatele komöödiatele, mis tegelikkuses lahkavad inimlikke probleeme väga sügavalt.
Lembit Peterson oma lavastatavaid materjale liialt ei interpreteeri, vaid annab need kriitikute sõnul publikule nii, nagu nad on. Lavastaja rääkis loo, kuidas kunagist Noorsooteatri “Misantroopi” vaatamas käinud teatrikriitik kogu etenduse jooksul laginal naeris ja küsis hiljem: “A kus siin see kontseptsioon on?”, mille peale Peterson, samuti naerdes ja pisut imestunult, vastas: “Aga mida te naerate!?” Teatrikohvikusse tõi selle episoodi kirjeldus pikemaks ajaks naerukõla.
Lembit Peterson rõhutas mõtet, et kultuur ei saa olla religioosne või lunastaja ametis, vaid kannab endas mingisugust sõnumit, mis jätab inimese hinge jälje. Sõnumit kandev teos aga peab olema puhas. Teatrimees avaldas mõtet, et kui ülikond istub nagu valatult, ei mõelda, millist vaeva sellega on nähtud – ei peagi, samamoodi peab jääma ka lavateos publiku enda tõlgendada, mitte rõhutama, millist higi on teose nimel valatud.
Eesti on Lembit Petersoni jaoks püha: see ei ole lihtsalt omatav või müüdav osake riigist, vaid midagi, mis puudutab hinge. Eesti ei tähenda tema jaoks aga ka vaid siinmaal loodut, ta usub, et sellesse mõistesse mahuvad ka tõlgete kaudu eesti keelde jõudnud mõtteilmad. “On väga hea, kui on Eesti algupärand, see on ideaalne, aga tingimata ei pea Eesti asja järel jooksma selle pärast, et see on Eesti asi,” jagas Peterson oma mõtteid. Samas ei ole teatrimees seisukohal, et tegemist oleks ainuõige arvamusega, sest ütles ka, et inimene peab leidma enda sees jõu, olemaks teiste arvamistest ja tegudest üle, mitte hakkama teisitimõtlejaid õpetama.
Eesti keelt ja kultuuri kaitsva 40 kirja allakirjutajana 1980. aastal ütles Peterson, et tänapäeval on sõnauputus nii suur, et kirjaga maailma muuta enam ei anna.