Eestis on haldusreformist räägitud juba aastaid, kuid neid jutte pole võetud eriti tõsiselt. Nüüd on regionaalminister Siim Kiisler välja tulnud reformikavaga, mis paistab plaanina ajada kaamel nõelasilmast läbi ja sedagi turbomenetlusel.
Juhtkiri: Kaamel ja nõelasilm
12. märts 2009, 08:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti ministriga kohtunud Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindajad plaani ei toeta, sest uuringutel põhinevad argumendid puuduvad.
Selge see, et haldusreformi eesmärk ei saa olla pelgalt piiride muutmine. Oluline peaks olema omavalitsuste osutatavate teenuste kvaliteet ja nende kättesaadavus.
Minister on aga veendunud, et haldusreformi läbiviimisega tuleb kiirustada, et oktoobrikuistel valimistel saaksid inimesed valida juba uute omavalitsuste volikogusid.
Sellise keerulise situatsiooni taustal, kui tulekul on niikuinii suur haldusterritoriaalne reform, mille kohaselt jääks Lääne-Virumaale kaks valda, otsustas eile Kunda linnavolikogu suure häälteenamusega mitte ühineda Viru-Nigula vallaga. Mõneti üllatav otsus, sest kui pidada silmas rahvahääletuse tulemusi, siis Kundas toetas kahe omavalitsuse ühinemist lõviosa vastanutest, vastupidiselt Viru-Nigula rahvale.
Tõsi, seaduste järgi on otsustamisõigus volikogul, mitte rahval oma häält andes, kuid tekib küsimus, milleks korraldada siis rahvahääletusi, kui nendel pole kaalu ning rahva esindajad volikogus teevad risti vastupidi. Ning kui ka uute reformituulte keeristes on tulekul rahvahääletused, siis mis on nende mõte?
Kui vähegi võimalik, püütakse kinni hoida oma identiteedist ja seni toiminud käitumismudelitest. Kuid uutes tingimustes on vaja uusi lahendusi, mis sageli tähendavad aga läbirääkimisi, kompromisse ja koostööd.
Ent üleriigilise haldusreformi puhul pole see kõik võimalik ja parimat tulemust vaid mõne kuuga ei saavuta, seda meelt on ka paljud omavalitsusjuhid.