Eili Neuhaus: “Ausus on väga valus”

Eili Neuhaus.

FOTO: Tiiu Veersalu akvarell

"Minust pole midagi kirjutada!" kõhkleb Eili Neuhaus, auhinnatud "Mtsenski maakonna leedi Macbethi" ning menutükkide "Kaasavaratu ja "Vabrikutüdrukud" lavastaja. Naine, kes teeb otsuseid üksnes südamehääle järgi.

Olen lihtne inimene, väga lihtsat perest Karivärava külast, koolis käinud Kadrinas, võtab Eili Neu­haus lapsepõlve napisõnaliselt kokku.

“Mul ei ole klassikalist kultuurikihti ega lastetuba. Olin väga laisk ja keeruline laps, pidurdamatu, jonnakas ja vastuhakkaja, minuga ei olnud kerge.”

Tüüpiliseks maalapseks Eili Neuhaus end ei pea. “Kartsin lehmi ja hobuseid,” märgib ta. Kullaaru sovhoosi põllutöölisest ema võttis kaheksase tüdruku maasikapõllule kaasa ning sellest ajast olid tema suved tervenisti töised. “Mäletan seda tunnet, kui kõplasin maasikapõlde ja mõtlesin: ükskõik mis juhtub, seda tööd ma oma elus tegema ei hakka.”

Kodustele peenrarohimistele kutsus ta appi sõbrannad – organiseerimine oli tulevasel Rakvere teatri inspitsiendil varakult käpas. Tema vähesed tõelised sõbrad ongi lapsepõlveajast. “Kuus aastat noorema vennaga saame ka väga hästi läbi, ehkki näeme harva. Kvaliteet on suhetes oluline,” ütleb ta.

“Olime üsna vaesed, aga kõht oli küll alati täis. See on pannud mind oma elus palju asju ümber hindama – vajadused ei ole nii suured, lepid vähemaga. Ma püüan mitte olla asjade küljes kinni ega igatse erilist luksust,” mõtiskleb ta. Lapsepõlves seatud eesmärk, et oleks oma korter, oma voodi ja oma televiisor, on saavutatud, toonased traumad minevikku jäetud.

“Avastasin üsna ruttu, et kui tahan rabeleda välja sellest keskkonnast, on ainus võimalus õppida,” sõnab Eili Neuhaus. Südikas tüdruk otsustas varakult, et tahab minna Tartusse ajakirjanikuks õppima, aga saatusel olid teised plaanid. “Kadrinasse kutsuti Rakvere teatrist Rein ja Linda Olmaru tegema agitbrigaadi. Kokkusaamine Olmarudega pööras kogu mu olemise pea peale, see oli valgustav sähvatus, kus avastasin: see ongi see õige! See tuli nii lihtsalt ja pingutuseta, oli selline mäng ja fiiling. Nagu eesriie lükati lahti,” meenutab ta. “Mõtlen siiamaani, kui oluline on see esimene kokkupuude. See innustus ja vaimustus, et midagi tuleb välja, et oled õigel teel, oli niivõrd võimas. Sealt läkski kõik käima.”

Järgnes Epp Saare näitetrupp ja keskkool läks täiesti teatri tähe all. Kaks korda proovis Eili Neuhaus lavakooli sisse saada, aga ei läinud õnneks. Pedagoogilisse instituuti näitejuhtimisse pürgides jäi esimesena joone alla. Pool aastat oli teatris riietur, aga kuna üks tudeng langes välja, sai võimaluse: kui kevadeks on kõik esimese aasta eksamid tehtud, on ta kursusel. Tegigi.

Õpingud läksid hästi ja viimasel ­kursusel kutsuti Eili Neuhausi Noorsooteatrisse asendama lapseootel Anne ­Ree­manni, järgminegi tükk oli silmapiiril. Noorele naisele oli aga kõige tähtsam suur armastus ja ta eelistas teatrirollidele emarolli. “Lõpulavastuse ülikoolis tegin viimaseid kuid rasedana, ja kui lõpetamisele läksin, oli kahenädalane laps isaga ühikas,” nendib ta.

“Maabusin pealinnast Hulja külla, majja sigalate kõrval. Väga-väga raske oli see esimene aasta. Olin lapsega kodus, ei osanud süüagi teha ... Tundsin, et pean sealt ära saama.” Kutsumine Rakvere teatrisse inspitsiendiks tuli nagu kingitus. Tulid ka rollid. “Kukkusin näitlejana kohe läbi, sest olin mõtlemiselt ja tegemiselt nii puine, kartsin, et pole tasemel. Ega ma eriti lavale ei kipu. Igas hooajas mingi suts ikka tuleb. Mulle mingis mõttes meeldib “püstoleid” teha, aga kogu aeg esineda ja mängida pole enam minu teema.”

20 aastat inspitsienditööd on tähendanud etenduste rutiini ja hilisõhtuni töölolekut. Lapsed on pidanud olema iseseisvad. “Nende teiseks emaks on olnud mu täditütred, kes tegelesid lastega, kui nad pisikesed olid. Müts maha täditütre Marika Vallistu ees, kes hoidis pooleteisest Margarethi, kui ühel oma elu keerulisemal ajal lavastama hakkasin. Suguselts on meil väike, aga kokkuhoidev. Sugulased ja sõbrad on mu turvatsoon ja kaitsev müür mu ümber lapsepõlvest tänaseni. Nende ees võin end kapitaalselt tühjaks nutta,” räägib Eili Neuhaus.

Emana ei pea ta vajalikuks olla kogu aeg laste kõrval, pigem tähtsustab koos oldud aja kvaliteeti. “Olen püüdnud endale selgeks teha, et lapsed pole minu omad, nad on minu kõrval, me kulgeme koos ja kõrvuti. Olen püüdnud olla pigem õpetaja ja suunaja.”

Tütred Elisabeth Neuhaus (20) ja Margareth Villers (11) on ema meelest tublid ja iseseisvad. “Meil on kodus üsna üksmeelne naiskond – mina ja mu kolm tüdrukut. Kolmas tüdruk on neljakuune kass Sofia. See on uus kogemus minu elus. Olen enda suhtes positiivselt üllatunud – klapime kassiga hästi.”

“Kurb on muidugi see, et ma ei ole õppinud armastust hoidma. Olen suhet puudutavates küsimustes ilmselt väga jõuline ja kompromissitu, paindlikkust on vähe. Aga ma ei kahetse midagi ja olen mõlema lapse isale tänulik, et mul on nii toredad tütred,” tunnistab naine.

Eili Neuhaus on tähele pannud, et ebakindluse loob endale valetamine. “Hoiad näiteks kodurahu pärast suu kinni, samas lähed kogu aeg seesmiselt ebakindlamaks. Olen püüdnud endaga suhteid hoida ja jääda ausaks, sest kui endale valetan, kaotan tasakaalu. See ausus on väga valus ja mu otsused on lähedastele palju haiget teinud, aga arvan, et need on olnud õiged otsused. Ehk kunagi nad saavad aru. Teen ausaid valikuid, aga kas see ausus on alati kõige õigem?” jätab ta küsimuse õhku.

Loomingulises tegevuses usaldab Eili Neuhaus sisetunnet ja julgeb riskida ka siis, kui kõik teised seisavad risti vastu. “Kui tunnen, et on õige, järele ei anna. Pärast ühte ägedat vaidlust tütrega hirmude teemal hakkasin mõtlema, mida ma üldse kardan. Kõrgust ehk, aga see tuli pärast seda, kui jäin 16aastaselt mikrobussi alla ja õppisin pärast uuesti käima. Pimedust ei karda, surma ei karda, võõraid inimesi ja joodikuid ei karda, isegi vägivalda ei karda.”

Lavastamise mõte hakkas Eili Neuhausi peas keerlema, kui Rakvere teatri juhiks tulnud Peeter Jalakas tõi majja uue hingamise. “Mulle see väga sobis – kõik oli fan ja fiilinguga tehtud. Kohe tekkis mõte midagi teha. Üle kivide ja kändude see “Preili Julie” sündis, aga tuli välja täiesti novaatorlik. Sel ajal veel ei kasutatud elavat muusikat ega erilisi mängukohti.”

Kui teatrijuhtideks said Indrek Saar ja Üllar Saaremäe, tundis Eili Neuhaus, et enesestmõistetavamaks peeti kutsuda teatrisse lavastama paberitega inimesi väljastpoolt kui lasta lavastama inspitsienti. “Lesed” tuligi aastal 1999 projektina. “Sellega läks hästi, sai Ameerikaski käidud,” mainib ta. “Mul on tunne, et mida raskemast ja võimatumast ülesandest ma püüan läbi ronida, seda rohkem asi lõpptulemusena õnnestub.”

Järgmine lavastus, August Strindbergi “Isa”, pälvis Andres Keililt Postimehes põrmustava artikli. “Mõtlesin, et nüüd on kõik läbi ...” tunnistab Neuhaus, aga ei leia siiani, et “Isa” oleks nii totaalselt läbi kukkunud. “Lavastajana pead hoidma oma ideedest kinni, aga olema paindlik, liikuma nagu tuules. Aga mina seisin nagu post – ei kompromisse ega empaatiat, teised jooksid vastu mind ja said haiget,” tunnistab ta.

Pärast “Isa” oli kolm aastat lavastamispausi, enne kui tuli “Mtsenski maakonna leedi Macbeth”. “Olin Üllele [Lichtfeldt – toim.] rolli võlgu ja pakkusin, et teeme “Mtsenski”. See tegemine oli loomevabadus, nauding, eufooria. Sinna juurde kuhjaga ahastamist ja pingeid, mis lavastamisega kaasas käivad. Aga see oli tohutu nauding, et ma teen, nagu tahan,” räägib Neuhaus. “Kõik muu oli ebakindel, aga mul oli suurepärane näitemäng Urmaselt, mis oli nii minu lugu. See meeletu rõõm tegemisest, Ontikast, trupist. Olin kindel, et kriitikud teevad lavastuse maatasa, aga mul oli sellest ükskõik.” Kriitikud andsid “Mtsenskile” sõnalavastuste eriauhinna ja tunnistasid Ülle Lichtfeldti aasta parimaks naisnäitlejaks.

Teist mängusuve alustanud “Vabrikutüdrukutest” Kukrusel räägib lavastaja, et kõhkles esialgu tublisti, sest näidend tundus võimalustevaene. “Õnneks välja kukkus pildikesi elust enesest. Olen õnnelik, et projekti korras loodud trupist on saanud mõttekaaslased. See on energia ja paueriga lugu,” kõneleb naine, kes pärast 12 lavastust ei osanud ennast veel lavastajaks pidada. “Ehk nüüd juba,” arvab ta, kui 13.  lavastus - “Kaasavaratu” - menukalt laval.

““Kaasavaratu” oli esimene töö, kus tajusin, et asjad, mis mind siiani on kõigutanud või loksutanud, seekord ei loksutanud. See oli edasiminek,” tunnistab Eili Neuhaus.

““Kaasavaratu” puudutas mingeid asju sügavalt minus endas, lammutas ja ehitas. See oli omamoodi  kummardus meestele. Oma hinges ma tänasin mehi ja mõtlesin selle peale, et annaks Jumal, et ma lavastajana naiseks jääksin. Paratamatult lavastaja amet on selline, et võtad vastu otsuseid ja pead olema kapten, tugev, jõuline, maskuliinne tüüp. Seda maskuliinsust on minus niigi sees, aga õnneks tunnen end siiski siiamaani õrna naisterahvana. Vaatamata oma suhete keerdkäikudele leian, et naise koht on mehe kõrval ja mehe koht on naise kõrval,” arutleb Neuhaus.

Elus väljaspool teatrit kipub Eili Neuhausil enda arvates välja lööma inspitsiendi kutsehaigus. “Kipun organiseerima, või kui tekib mingi häireolukord, teen plaani, kuidas seda lahendada. Ja lahendangi. Inspitsient on ju nagu brigadir, kes vastutab, et tsehh töötab, et näitleja oleks kohal ja kook õigel hetkel laval. Muidugi lähevad teinekord asjad pea peale, aga siis käivitub operatiivselt plaan B,” räägib ta.

“Olen hakanud järjest rohkem hindama inimesi, kes midagi oma kätega teevad. Vaatan, millise andumusega meie hoovikoristaja õuelt lehti pühib. Mõtlen, millest tema mõtleb ja unistab. See tekitab minus heldimustunnet. Või teine kogemus: sõitsin oma auto sodiks ja sellest sodist ehitati auto uuesti üles – professionaalselt ja loominguliselt, ilma müra, kära ja suurustamiseta. Minu jaoks ei ole lihtsat autoremondilukkseppa ega koristajat. Kui inimene teeb tööd südamega, olen vaimustuses, püüan seda hinnata ja väärtustada, sest minu meelest on see looming.”

Eili Neuhaus unistab Tiibetisse minekust. “Teistsugune hingamine vaimses plaanis, loodus ja lihtsus on mulle südamelähedased. Hirmus keeruline on see oma sisemaailma korrashoidmine,” ütleb ta. Hobi korras heegeldab ta suuri asju: kardinaid, voodikatteid, laudlinu. Armastab lugemist ja raamatuid. “Tegin suurpuhastuse ja viisin suure osa raamatuid teatri rekvisiidilattu. Need raamatud, mis nüüd riiulis, on kõik kulla väärtusega. Kolmandiku neist on mulle kinkinud Ines Aru, keda pean oma suurimaks vaimseks sõbrannaks. Lähen riiuli juurde, teen raamatu lahti ja vastus minu ees seisnud küsimusele on olemas. Muidugi on küsimusi, millele polegi vastuseid. Ja ei peagi olema. Mul on olnud paar-kolm elulist situatsiooni, kus pead tegema otsuse, vastama mingitele küsimustele. Ma ei oska vastata, ei tee otsust. Ja nii hea tunne on. Taipad, et oled kõigest inimene ja jännijäämine on inimlik. Kui pisikesed me oleme ja samas kui suured,” arutleb ta.

“Olen selles mõttes idealist, et nagunii kõik läheb, nagu peab minema. Ju siis läheb ka.”

Tagasi üles