Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/08/08/1259570t1h95a9.jpg)
Poisse ja tüdrukuid kasvatatakse erinevalt. Lapsed ja noored, kelle käitumine erineb üldtunnustatud soorollidest, on eriti tundlikud diskrimineerimise suhtes.
Tüdruklik arg poiss saab peksupoisiks kiiresti. Alati leidub ebamehelike poiste kiusajaid, kelle eest tuleb osata end kaitsta, aga seda ilma tulirelvade ja vägivallata. Ei usu, et sõjamängud õues või arvutites seda mõjutaksid. Pigem arvan, et ei osata toime tulla oma vihaga, ei osata olla õnnelikud, rõõmsad ega nautida oma noorust. Eriti poeglapsed on justkui ilma igasugustest tunnetest.
Kui tüdrukud omavahel kohtuvad, siis paljud neist embavad tervituseks üksteist. Poisid seda ei tee. Vanemad ei näita kodus oma tundeid, lapsed ei oska kasvada koos tunnete ja embuste maailmaga. Ühiskonnast on kadumas hellus ja õrnus oma lähedaste vastu.
Noortele kasvavatele meestele peab näitama ja õpetama tundeid. Ainult siis on lootust, et meie seas ei sirgu viha täis põlvkond, kes ei oskagi oma tunnetega midagi peale hakata. Sellest suureneb enesetappude risk ja tekib oht ka kaaselanikele – pangaröövlid, narkomaania, peretraumad, perevägivald, koolivägivald.
On tähtis, et pojad võiksid tunda ja nutta, kisendada, imestada, nautida, et nad kogeksid pettumusi, üritaksid vigadest õppida, leiaksid midagi positiivset, julgeksid kõik sees toimuvad tunnete muutused tuua välja enne, kui need plahvatavad, teeksid need nähtavaks ja julgeksid küsida abi. Soovin, et poegadel oleks usaldusisik, kes neid ära kuulab ja mõistab. Poisid ei peaks pelgama võtta vastutust ja kasvada täisväärtuslikeks meesteks, pereisadeks.
Iga last tuleb armastada sellisena, nagu ta on. Igal lapsel on õigus olla maailma naba, parim ja kõige kallim. Armastus ei saa ega või olla tingimuslik.
Peame kasvatama terveid noori. Vanemad räägivad tihti poegadele: “Kalle, ära tee, ära mine, ei saa, mine ära …” Selline metoodika kordub tänapäeval kahjuks väga paljudes koolideski. Ei saa lapsi nõnda kamandada, sest nii ei mõista noor, mis on õige või vale ja miks just sel moel …
Kellelgi ei ole piisavalt aega noore jaoks, et koos temaga tunnikegi juttu vesta ja rääkida maailmast, ajaloost, huvitavatest avastustest ja kõiges muust. Sest pole enam meil ühiskonnas traditsioonilisi toimivaid peresidki: isad-emad elavad lahus ja aina enam ka eri riikides, mistõttu pere ehk ei saagi enam kunagi kokku.
Kuid igale noorele on tarvis, et tal oleks keegi täiskasvanud usaldusisik, kellega saaks millal tahes ja millest tahes usaldusväärselt rääkida. Lapsele on hea näidata erinevaid täiskasvanuid ja käitumisi. Hoidkem oma poegi ja noori!